Rubriik: vibujaht

Paljud on väitnud, et vibujaht on jahispordi humaansem liik, sest jahimees ja jahitav on siis justkui võrdsemad. FATE on seda küsimust hoolikalt uurinud ja jõudnud järeldusele, et faktid räägivad hoopis midagi muud – vibujaht on ebahumaanne ja raiskav.

Haavatud loomade kaotamine on vältimatu. Uuringud näitavad, et iga vibuküti poolt tapetud hirve kohta haavati, kuid ei saadud kätte, vähemalt üht või enamat hirve, võrreldes tulirelvale, mille puhul ei saadud kätte vaid üht 14st. Keskmiselt vibujahil haavamise määr on 54%; ühe tapmise kohta keskmiselt 14 lasku. Minnesota loodusvarade osakonna andmetel tapsid vibukütid 2002. aastal 14744 hirve. Neist hirvedest 2528 olid vasikad. Kõik need loomad kannatasid pikka aega, enne kui varisesid kokku ja surid.

Vibujaht on äärmiselt nõudlik ja täpsust nõudev spordiala. Jahimees peab olema hirvele umbes 27 meetri läheduses, märkamatult vibu pinguldama ja noole valla päästma ning tabama looma elutähtsaid organeid. 32 meetri kaugusel võib pelgalt 2 meetrine eksimus vahemiku hindamisel põhjustada möödalasu hirve suurusest sihtmärgist. Vibulaskmise ebatäpsuse peamine tegur on vikerkaare sarnane trajektoor. Nooled lendavad laiali ja tabavad hirve ükskõik kuhu. Kuhu lask tabab, on tegelikkuses juhuslik. Kõige osavamad vibukütid haavavad rohkem hirvi kui algajad. Paremad laskurid tabavad tihemini, andes neile rohkem võimalust haavata.

Kehvalt tabatud hirved reeglina kaovad. Tavaliselt loomad hüppavad, kuuldes noole lendu laskmist – nad liiguvad refleksiivselt mingi vahemaa, enne kui nool nendeni jõuab. 14 kuni 18 meetriliselt distantsilt suudavad loomad noolt täielikult vältida, mis tähendab, et nad võivad noolt ka osaliselt vältida, mis viib lasuni, mis haavab.

Vibukütid väidavad, et jahinoole ots on tõhus tapmisvahend, põhjustades looma verest tühjaks jooksmise tabamise hetkel. Et loom verejooksu sureks, peab tema vere hüübimissüsteem olema ülekoormatud, mida juhtub harva. Süsteemi üle koormamiseks peab nooleots tungima südamesse või poolitama mõnda olulist veresoont, vastasel korral loom ei sure verejooksu, tänu vere hüübimissüsteemile.

Vibukütid väidavad, et jahinoole otsad tekitavad puhtaid haavu, mis paranevad kiiresti. Tegelikkuses, enamus vigastatud loomadest oma haavadest ei taastu, saades hoopis peritoniidi või septilise infektsiooni. Lihtne tõde on, et infektsioonide peamine põhjus on tänapäevased mitme teraga jahinoole otsad, mis tekitavad räpaseid haavu. Kui nooled tungivad looma kehasse, lõikavad nad hulgaliselt karvu, mis jäävad nooleotsa piludesse ja viiakse seejärel haava kanalisse. Hüübimine ja kuivanud verega koos karvad sulgevad haava välise ava. Bakterid lõigatud karvadelt hakkavad haava kanalis paljunema, mis põhjustab looma jaoks järelejätmatut agooniat ja äärmiselt valulikku surma üks kuni kaks nädalat hiljem.

FATE, Friends of Animals and Their Environment (Loomade ja Keskkonna Sõbrad) P.O. Box 27327, Golden Valley, MN 55427-0327 

Allikas: http://animalrightscoalition.com/doc/bowhunting_factsheet.pdf