Trofeejaht: kas üks sarimõrva vorme?

Robert Hansen oli trofeekütt, kellele meeldis jahtida nii loomi kui ka inimesi.

Lõviekspert ja looduskaitsja Gareth Patterson võtab teema sihikule.

Minu jaoks – ja paljude nende inimeste jaoks, kes minuga ühendust võtavad, et oma toetust pakkuda – ei erine eneserahuldamise eesmärgil süütute loomade tapmine eneserahuldamise eesmärgil süütute inimeste tapmisest. Siit järeldub, et trofeejahti – metsloomade korduvat tapmist – tuleks kindlasti näha sarimõrvana. Ja samas moraalses valguses hakkab minu arvates inimkonna mõtlemine sellisele moraalitasemele lähenema.

Kuidas on trofeejahi ja sarimõrvad võrreldavad?

Loe edasi “Trofeejaht: kas üks sarimõrva vorme?”

Trofeejaht: psühhopaatide ajaviide

Ingrid Newkirk, organisatsiooni People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) kaasasutaja ja president.

Milline inimene küll naudib teiselt elusolendilt elu võtmist? See võib esmapilgul tunduda ebatõenäoline, kuid kas mitte seesama nihkes psühholoogia, mis üht inimest kannustab lõvi vigastama, jälitama ja 40 agoonias piineldud tundi hiljem surnuks tulistama, võib samuti üht inimest kannustada majasse sisse murdma ja seal olevaid inimesi noaga pussitama? Sellised tapjad peidavad end otse meie silme all. Nad on ametnikud sõjaväes ja skaudijuhid. Günekoloogid ja hambaarstid

Sarimõrvad ja trofeejaht on hirmutavalt sarnased. Nagu eluslooduse uurija ja autor Gareth Patterson* välja toob, sukelduvad mõlemat liiki tapjad tihti vägivaldsetesse fantaasiatesse. Jahindusajakirjad on loodud jahimeeste erutamiseks ja need aitavad õhutada vägivaldseid fantaasiaid saagi jälitamisest ja tapmisest. Need ajakirjad on täis pilte jahimeestest, kes tapetud loomade kohal võidukalt seisavad, mis on ilmselge sõnum: tapke midagi – või täpsemalt, keegi – ja ka teie võite end vägevalt tunda. 

Loe edasi “Trofeejaht: psühhopaatide ajaviide”

Pliiga seotud probleemid Eestis

Röntgenipilt näitab allaneelatud pliifragmente valgepea-merikotka kõhus

Pliimürgitusega merikotkad

2017. aastal ütles veterinaararst Madis Leivits, et “Aastas jõuavad umbes 15 merikotkast minuni. Neist üle poolte on haiguse või surma põhjuseks pliimürgitus. 15 lindu ei ole tegelikult mingi suur number, aga me peame arvestama, et tegemist on mingi protsendiga, mida me suudame juhuslikult leida ehk jäämäe tipuga.” Et merikotkas mürgitusse sureks, piisab vaid paari liivatera suurusest pliifragmendist, mis jahimeeste poolt metsa jäetud loomajäänustes. Võrdluseks võib tuua, et jahimehed ja kalamehed jätavad Eesti loodusesse igal aastal tuhandeid kilogramme pliid. Kuigi 2019. aasta Eesti Jahimeeste Selts õpetab jahimehi end esitlema kui looduskaitsjaid: “Jaht on looduskaitse. Jahimees on looduse praktiline kaitsja. /../ Jaht on väikese ökoloogilise jalajäljega, kasutades taastuvat ressurssi. See on sisuliselt nagu looduses kasvatatud viljade koristus.” – on tegelikult just Eesti jahimehed ning kalamehed need, kes loodust pliiga reostavad.

Loe edasi “Pliiga seotud probleemid Eestis”

Miks hirvede tapmine ei lahenda hirvedega seotud konflikte

Foto autor: Diana Parkhouse, Unsplash

Hirvede asustustiheduse ja nendega seotud konfliktide vahel ei ole mingisugust seost.

The Humane Society of the United States saab kõnesid inimestelt üle kogu riigi, kes on marus selle pärast, et nende kogukonnas võidakse hakata hirvesid tapma.

Hirvede tapmine võib hõlmata ebahumaanseid meetodeid, mille tagajärjeks võivad olla orvuks jäänud vasikad ning see ei saavuta tavaliselt soovitud majandamise tulemusi.

Sageli on nende samade eesmärkide täitmisel rohkem kasu laialdasematest mittesurmavatest meetoditest, õpetades seejuures inimesi hirvedega koos eksisteerima.

Loe edasi “Miks hirvede tapmine ei lahenda hirvedega seotud konflikte”

Fakte vibujahi kohta

Paljud on väitnud, et vibujaht on jahispordi humaansem liik, sest jahimees ja jahitav on siis justkui võrdsemad. FATE on seda küsimust hoolikalt uurinud ja jõudnud järeldusele, et faktid räägivad hoopis midagi muud – vibujaht on ebahumaanne ja raiskav.

Üks variant jahinoolest

Haavatud loomade kaotamine on vältimatu. Uuringud näitavad, et iga vibuküti poolt tapetud hirve kohta haavati, kuid ei saadud kätte, vähemalt üht või enamat hirve, võrreldes tulirelvale, mille puhul ei saadud kätte vaid üht 14st. Keskmiselt vibujahil haavamise määr on 54%; ühe tapmise kohta keskmiselt 14 lasku. Minnesota loodusvarade osakonna andmetel tapsid vibukütid 2002. aastal 14744 hirve. Neist hirvedest 2528 olid vasikad. Kõik need loomad kannatasid pikka aega, enne kui varisesid kokku ja surid.

Vibujaht on äärmiselt nõudlik ja täpsust nõudev spordiala. Jahimees peab olema hirvele umbes 27 meetri läheduses, märkamatult vibu pinguldama ja noole valla päästma ning tabama looma elutähtsaid organeid. 32 meetri kaugusel võib pelgalt 2 meetrine eksimus vahemiku hindamisel põhjustada möödalasu hirve suurusest sihtmärgist. Vibulaskmise ebatäpsuse peamine tegur on vikerkaare sarnane trajektoor. Nooled lendavad laiali ja tabavad hirve ükskõik kuhu. Kuhu lask tabab, on tegelikkuses juhuslik. Kõige osavamad vibukütid haavavad rohkem hirvi kui algajad. Paremad laskurid tabavad tihemini, andes neile rohkem võimalust haavata.

Kehvalt tabatud hirved reeglina kaovad. Tavaliselt loomad hüppavad, kuuldes noole lendu laskmist – nad liiguvad refleksiivselt mingi vahemaa, enne kui nool nendeni jõuab. 14 kuni 18 meetriliselt distantsilt suudavad loomad noolt täielikult vältida, mis tähendab, et nad võivad noolt ka osaliselt vältida, mis viib lasuni, mis haavab.

Vibukütid väidavad, et jahinoole ots on tõhus tapmisvahend, põhjustades looma verest tühjaks jooksmise tabamise hetkel. Et loom verejooksu sureks, peab tema vere hüübimissüsteem olema ülekoormatud, mida juhtub harva. Süsteemi üle koormamiseks peab nooleots tungima südamesse või poolitama mõnda olulist veresoont, vastasel korral loom ei sure verejooksu, tänu vere hüübimissüsteemile.

“Põnev Warhead algab algab luud purustava Tri-Cut otsaga … mis lõhub liha ja luu eest ära, nii et kolm kirurginoana teravat roostevaba tera saavad avada suurema, surmavama läbipääsu.” (tootja kataloogist)

Vibukütid väidavad, et jahinoole otsad tekitavad puhtaid haavu, mis paranevad kiiresti. Tegelikkuses, enamus vigastatud loomadest oma haavadest ei taastu, saades hoopis peritoniidi või septilise infektsiooni. Lihtne tõde on, et infektsioonide peamine põhjus on tänapäevased mitme teraga jahinoole otsad, mis tekitavad räpaseid haavu. Kui nooled tungivad looma kehasse, lõikavad nad hulgaliselt karvu, mis jäävad nooleotsa piludesse ja viiakse seejärel haava kanalisse. Hüübimine ja kuivanud verega koos karvad sulgevad haava välise ava. Bakterid lõigatud karvadelt hakkavad haava kanalis paljunema, mis põhjustab looma jaoks järelejätmatut agooniat ja äärmiselt valulikku surma üks kuni kaks nädalat hiljem.

FATE, Friends of Animals and Their Environment (Loomade ja Keskkonna Sõbrad) P.O. Box 27327, Golden Valley, MN 55427-0327 

Allikas: http://animalrightscoalition.com/doc/bowhunting_factsheet.pdf

Olemasolevate tõendite põhjal on mittesurmav kiskjate tõrje tõhusam kui surmavad vahendid

Mike Gaworecki, 8. september 2016. 

    • Surmavate kiskjate tõrjemeetodite hulka kuulub jahipidamine, noorte pesakondade hävitamine, mürgitamine, eluspüük ja sellele järgnev tapmine ning surmavate püüniste kasutamine..
    • Mittesurmavate meetodite hulka kuuluvad kariloomade valvamine, visuaalne peletusvahend, mida tuntakse ka kui fladry, lisaks muud tüüpi peletus- ja tõrjevahendid, piirded, söötmine, et kõrvale juhtida ning steriliseerimine.
    • Kuid uuringu autorite sõnul valitakse ja rakendatakse neid meetodeid sageli, võtmata kõigepealt arvesse eksperimentaalseid tõendeid nende meetodite tõhususe kohta röövloomadega seotud ohtude ohjeldamisel või ökoloogilise kahju vältimisel.

Loe edasi “Olemasolevate tõendite põhjal on mittesurmav kiskjate tõrje tõhusam kui surmavad vahendid”

Eriteenistuse snaiprist ja jahimehest sai salaküttimise vastane vegan

“Mul on oskused, et minna ja peatada nende loomade tapmine.”

Damien Mander is the founder of the International Anti-Poaching Foundation (IAPF)
Damien Mander on Rahvusvahelise Salaküttimise Vastase Fondi asutaja (IAPF: International Anti-Poaching Foundation).

Endine eriteenistuse snaiper ja jahimees avaldas, miks ta lõpetas loomade tapmise ja alustas nende kaitsmist, inspireerivas Miljoni Dollari Vegan (MDV: Million Dollar Vegan) videos.

Loe edasi “Eriteenistuse snaiprist ja jahimehest sai salaküttimise vastane vegan”

Hundi tekitatud kahjud on viimastel aastatel vähenenud

Karjavalvekoer lambakarjas tööl Raplamaal. Foto: Uno Treier

Loomakasvatajate teadlikkuse tõusu ja ennetusmeetmete laialdasema kasutuselevõtu tulemusel on hundi ja ilvese tekitatud kahjud viimastel aastatel olnud tagasihoidlikus langustrendis. Keskkonnaamet hüvitab suurkiskjate 2019. aastal tekitatud kahjud kokku enam kui 240 tuhande euro ulatuses.

Loe edasi “Hundi tekitatud kahjud on viimastel aastatel vähenenud”

Jahimees, kes tulistas 7-aastaselt jäneseid, hakkas veganiks pärast seda, kui nägi veoautos sigu.

Ma ütlen inimestele, “Te ei mõista enne, kui olete loonud seose”

Chris went from hunting rabbits to hugging them (Photos: Chris. Do not use without permission)
Chris hakkas jäneste küttimise asemel neid kallistama. Foto: Chris.

Endine jahimees ja põllumees, kes laskis oma esimese looma 7-aastaselt, avaldas põhjuse, miks temast sai vegan, liigutavas Million Dollar Vegan videos. 

Loe edasi “Jahimees, kes tulistas 7-aastaselt jäneseid, hakkas veganiks pärast seda, kui nägi veoautos sigu.”

Jahimees hakkas veganiks: “Ma armastan loomi ja ei taha neile rohkem haiget teha.”

“Iga viimane kui loom, keda tulistasin, suri vägivaldset surma.”

Terry used to hunt animals: now he says he doesn't want to hurt them anymore (Photo: Terry)
Terry tegeles loomade küttimisega, kuid ütleb nüüd, et ei taha neile enam haiget teha. Foto: Terry.

Jahimees, kes hakkas veganiks, rääkis oma dramaatilisest pöördest “Miljoni Dollari Vegan” kampaania videos.

Loe edasi “Jahimees hakkas veganiks: “Ma armastan loomi ja ei taha neile rohkem haiget teha.””