Jaht lahendab inimeste ja metsloomade huvide konflikte surmaval, vägivaldsel moel, otsimata alternatiive.
Tänapäeval on jaht eufemism vägivaldsele hobile: jahil ei käida vajadusest toitu hankida, jahimehed käivad poest süüa ostmas nagu me kõik. Enamus Eestis tapetud loomade lihast eksporditakse.
Metsloomad soovivad elada. Jaht eitab nende õigust elule ning kohtleb elusolendeid objektidena. Jaht põhjustab kannatusi ja surma.
Ka metsloomadel on perekonnad, mida jaht lõhub. Kui tapetakse loomaperekonna vanemad, siis paratamatult hukkuvad ka loomalapsed.
Jahi eesmärk on vigastada ja tappa, mitte loomi või loodust aidata. Vigastatud loomi ei viida ju haiglasse. Kui samamoodi käitutaks koduloomadega (nt koerad, kassid), oleks see seadusega karistatav.
Loomad ei hukku alati kohe peale seda, kui neid tulistakse ning jahimeestel ei ole kohustust vigastatud loomi üles otsida. Niimoodi vaevlevad loomad pikka aega. Jahipraak on reaalne nähtus, millest vähe räägitakse. Jahipraak on olukord, kus vigastatud metsloom või lind jääb loodusesse, kuna jahimehel ei õnnestunud teda surmavalt vigastada või siis tapetud looma üles leida. Kui näiteks Saksamaal on jahi käigus vigastatud metslooma järelotsing kohustuslik, siis Eestis mitte. Rootsi ja Saksamaa andmetel jääb jahi käigus vigastatuna loodusesse umbes 10% metsloomadest. Kuigi Eestis vastavad andmed puuduvad, on alust arvata, et sama suurel määral juhtub see ka siin.
Jahil toimub õnnetusi, kus ka inimesed saavad surma – sest see on vägivaldne hobi, mis kasutab surmavaid relvi.
Iga-aastane jahiterror sunnib loomi põgenema, mis tekitab liiklusõnnetusi, kus hukkub lisaks loomadele ka inimesi.
Jahi käigus tapetakse suured, tugevad loomad, mitte nõrgimad – loodus ise reguleeriks teistmoodi. Trofeejaht on äri.
Jahi tulemusel populatsioonide geenid üha nõrgenevad. Mitteloodusliku valiku käigus süveneb uute haiguste levik. Jaht viib ökosüsteemi veelgi rohkem tasakaalust välja. Tegelikud ökosüsteemi reguleerijad on naturaalsed karnivoorid. Näiteks hundid, keda jahimehed tapavad.
Arvukuse piiramisel ei ole mingit teaduslikku alust. Loodus sai ilusti hakkama enne inimesi ja teeb seda ka peale inimesi. Tegelikkuses ei suudeta kunagi metsloomade arvukust täpselt selgeks teha ning jahimehed esitavad ise oma soovitud numbrid, palju loomi nad tahaks sel jahihooajal tappa.
Jahindusel puudub igasugune seos looduskaitsega, samamoodi nagu kalapüük ei ole looduskaitse. Jaht kulutab loodusressursse julmale hobile, mis on täiesti ebavajalik.
Loodust ja metsloomi on võimalik ka lihtsalt vaadelda, pildistada, filmida, seal matkata, ilma loomi tapmata. Jahile pole mingit õigustust.