Nendes ohjamisalades, kus on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem hundijahi lube antud, on ka kõige suurem kariloomade murdmiste arv. Mille alusel saab väita, et letaalsed viisid vähendavad rünnakuid kariloomadele? Eestis olemasoleva info põhjal võib järeldada, et huntide küttimine ei vähenda probleeme, kirjutab Eleri Lopp-Valdma.
Alustan väljavõttega keskkonnaagentuuri projekti “Ulukiasurkondade seire ja rakendusuuringud” aruandest:
“Tippkiskjaid on alati oluliselt vähem kui nende saakliike, mistõttu on ka Eestis nende arvukus suhteliselt madal võrreldes näiteks sõraliste arvukusega. Seetõttu on ohud asurkonna soodsa seisundi säilimisele märkimisväärsemad, kui suurte populatsioonide puhul ning muudatused keskkonnas või vead asurkonna ohjamisel võivad seda kiiresti halvendada. Suurkiskjad on rahvusvahelise tähtsusega liigid, olles Euroopa mastaabis range kaitse all (Berni konventsioon, EL-i loodusdirektiiv 92/43 EMÜ) ning seetõttu on nende asukondade kaitsel mitte ainult siseriiklik, vaid üleeuroopaline tähtsus.”
Siit edasi on hea heita pilk Euroopa Komisjoni nõuetele, mida on hundi puhul nii palju, et ühes artiklis ei jõua neid ammendavalt käsitleda. Olgu öeldud, et need kriteeriumid ei ole pelgalt suusoojaks, vaid maailma tippökoloogide poolt välja töötatud nõudmised selleks, et hundi populatsioon säiliks jätkusuutlikuna.
Mida see sisuliselt tähendab? Kas 140 hundi ehk kogu populatsioonist poolte isendite küttimine tagab kaitsealuse liigi soodsa seisundi tulevikus?
Kas ühiskondlik kokkulepe tagab hundi populatsiooni säilimise?
Ökoloogid vaatavad pilti laiemalt. Me ei saa rääkida ainult Eesti hundi populatsioonist, vaid meie hundid on osa suuremast ehk balti populatsioonist. Näiteks Poola, kus hunte ei kütita ja nad on täielikult kaitse all, on samuti osa balti populatsioonist. Selles valdkonnas peaks toimuma Balti riikide vahel vilgas koostöö, mis hetkel puudub.
Selleks, et populatsioon saaks elujõuliselt toimida, peab olema piisav arv isendeid, kes tagaksid liigi geneetilise tugevuse. Ka Eesti alusuuringud peavad lähtuma eelkõige populatsiooni-ülestest dokumentidest. Ehk siis selleks, et koostada Eestis hundi kaitse- ja ohjamiskava, peab selle aluseks olema balti populatsiooni kava.
Pelgalt ühiskondliku kokkuleppena koostatud siseriiklik dokument ei taga hundi soodsat seisundit, kui puuduvad pädevad uuringud. Praegu aga tuginevad nii esialgse õiguskaitse tühistamise otsus kui ka keskkonnaameti argumendid dokumendile, milles on määratud hundi arvukus läbi ühiskondliku kokkuleppe. Kas ühiskondlik kokkulepe on piisavalt teaduslik ja tagab hundi populatsiooni säilimise?
Teine aspekt, mis vajab lahti rääkimist, on keskkonnaagentuuri kirjutatud esimene lause. Tippkiskjaid on alati vähem ja saakliike rohkem. Yellowstone’is on hunte jälgitud kümneid aastaid ja nüüd on jõutud järeldusteni, et saakloomade arvukus ei kasva ega lange ebaproportsionaalsel määral, kui kiskjaid on piisavalt või isegi rohkem. Yellowstone’is on saavutatud looduslik tasakaal (sweet spot). Graafikud näitavad stabiilsust nii kiskjate kui ka saakloomade arvukuses.
Kui kiskjaid on vähe, siis see ei ole looduslik valik, vaid inimeste tekitatud olukord. Eelkõige läbi küttimise. Yellowstone’i puhul leidis aset mitte ainult saakloomade langus optimaalsele tasemele, vaid ka teiste kiskjate arvukus kasvas. Vaatamata sellele pole saakloomad seal kuhugi kadunud ning loodus eksisteerib sümbioosis ja palju elurikkamalt kui enne.
Kui pikk on hundikarja eluiga? Kui kaua nad tegutsevad? Sellist uuringut pole tehtud. Soomaa piirkonnas on võib-olla näiteid, sest seal ei kütita kolme hundikarja. Vähemalt ametlikult mitte. Aga Eesti üldist pilti vaadates tuleb tõdeda, et meil puuduvad mitmeid aastaid toimivad hundikarjad.
Suur osa hundikarjadest aetakse igal aastal inimeste poolt laiali. Hundi keskmine eluiga Eestis on 1,9 aastat ja ega hundikarja keskmine eluiga Eestis ka väga palju rohkem ei saa olla sellises lausküttimise olukorras.
Teadusuurimuses ja seires peaks aga järelduste tegemiseks olema tagatud järjepidevus. Kui keskkonnaamet väidab, et infot saadakse peamiselt lumistes oludes, siis mind huvitab, kuidas täpselt. Kui lumi on maas, siis peamiselt jahitakse hunte ja mingit loendamist või uurimist ei toimu. Kogu seireinfo on peamiselt jahimeestelt tulev, aga niigi vähese lumekattega peab jahimees eelkõige jahti, mitte ei tee mingit seiret.
Siiski ei saa hundi arvukuse küsimuses tugineda ainult vaatlustele, vaid peab olema ette näidata ka teaduslikke alusuuringuid. Mujal maailmas tehakse näiteks geenianalüüse. Sellised analüüsid näitaksid, kui varieeruv on hundi geneetika Eestis tegelikult ja ühtlasi selguks, kas on hübriide.
Koerte ja huntide segunemine toimub eelkõige olukorras, kui huntide arvukus viiakse liiga alla. Eestis oli selline probleem näiteks 1970. aastatel, kui metsas oli rohkem koeri kui hunte. Soomes ja mujal Euroopas on vastavaid uuringuid tehtud ja hübriidide olemasolu on reaalne. Need analüüsid on aga väga kallid ja Eestil oleks lihtsam jahist loobuda, kui riskida populatsiooni ohtu seadmisega.
Miks üldse peab pidama jahti hundile kui kaitsealusele liigile?
Eesti on kasutanud kõikidest liikmesriikidest kõige vähem Euroopa Liidu poolt pakutavaid toetusi hundi tekitatud kahjude ennetamiseks. Ehk siis riiulil ootab raha, aga seda ei soovita kasutada. Euroopa Liit maksab kõik kahjud kinni ja lisaks maksab ennetustegevuste eest kompensatsiooni. Seda kõike sada protsenti.
Eesti riik ei ole seda võimalust kasutanud. Kas siinkohal ei oleks paslik küsida, miks see nii on? Miks ei kasuta Eesti piisavalt pakutavaid võimalusi, et vähendada kariloomade murdmisi huntide poolt? Miks keskendutakse pigem kompensatsioonide maksmisele riigieelarvest ja isegi ei analüüsita, kas kariloomapidaja tegi kõik selleks, et rünnakuid ära hoida? Miks pole see nõue juba seadusesse sisse kirjutatud?
Seega hoidugem emotsioonidest ja ähvardustest ning toetugem rohkem faktidele ja teadusele. Kui just emotsioone soovitakse, siis tooksin välja olukorra, et hundi küttimisettepaneku teeb jahimees, hundi küttimiseks annab välja käskkirja jahimees ja murtud lambaid käib fikseerimas teiste hulgas ka jahimees.
Keskkonnaagentuuri tellitud geneetiline analüüs näitas, et ligi 15 protsenti murdmistest olid hoopis koerte põhjustatud. Vahemärkusena toon välja, et lammaste murdmisi ei analüüsita. Praktikas näeb olukord välja nii, et vastav spetsialist tuleb ja vaatab looma üle ning määrab väliste tunnuste järgi, kes oli murdja.
Tunnistan, et on võimalik määrata kindlate tunnuste alusel, et murdjaks oli hunt, kuid spetsialist ei pruugi alati kohe kohale tulla olukorda fikseerima ja teinekord võivad näiteks rongad või kotkad juba murtud lammast süüa ja seega väliseid tunnuseid moonutada. Ka pistelised geeniuuringud näitavad, et veaprotsent on päris suur.
Oluline on osutada, et pooled murdmised kogu riigi peale toimusid 2020. aastal Raplamaal. Eriload probleemsete huntide kõrvaldamiseks olid olemas juba suvel. Miks neid ei realiseeritud ja miks lasti probleemil nii suureks paisuda? Samuti näitab see lokaalsus, et enamus Eesti hundikarjadest ei põhjusta kahjustusi. Probleemid on lokaalsed ja hundijahi läbiviimine üle kogu Eesti ei ole põhjendatud.
Tegin väikese statistilise analüüsi. Nendes ohjamisalades, kus on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem hundijahi lube antud, on ka kõige suurem kariloomade murdmiste arv. Mille alusel saab väita, et letaalsed viisid vähendavad rünnakuid kariloomadele?
Ka Eestis olemasoleva info põhjal võib järeldada, et huntide küttimine ei vähenda probleeme. Need kestavad edasi või isegi toimub suurenemine. Jah, kui tapetakse kogu kari, siis võib mingil hetkel probleem kaduda. Loodus aga tühja kohta ei salli ja varsti asustavad piirkonna uued hundid. Kui kariloomade kasvataja pole ikkagi ennetusmeetmeid kasutusele võtnud, siis hakkab ka uus kari kasutama heinamaa peale viidud pidulauda.
Seega, kui väidetatakse, et huntide küttimine vähendab kahjustusi, on see sulaselge vale. Eestis pole tehtud mitte ühtegi teadusuuringut selles valdkonnas, aga samal ajal on neid tehtud mujal Euroopas ja maailmas. Tulemused näitavad selgelt, et hundi küttimine on kõige kehvem ennetusviis kahjustuste ärahoidmiseks. Hundi küttimine ei vähenda kahjustusi, vaid tõhusamad on teised ennetusmeetmed.
Jaht teeb rohkem kahju kui kasu
Emahundi hukkumise tulemusel, mis enamasti leiab aset küttimise tõttu, hukkub ka kari. See ei toimi enam. Kaose tulemusel tekivad väikesed grupid või üksikud hundid. See on leidnud tõestust ka Eesti telemeetria-uuringute kaudu.
Eelmisel hooajal näiteks kütiti kuus täiskasvanud imetavat emahunti ehk juhtema. Kusjuures väga suur protsent oli kütitud emaseid, kelle puhul ei olnud võimalik kindlaks teha, kas tegu oli sünnitanud emasloomaga või mitte, sest jahimeeste poolt saadetud bioproov ei olnud alati õige või ei saadetud seda proovi üldse.
Ka see süsteem ei ole hundikarjade jaoks hea, kui tappa kõik noored loomad. Yellowstone’is, kus lastakse huntidel loomulikult elada, on tõestusi selle kohta, et saagi püüdmisel teevad suure töö ära just noored loomad.
Uurijad Yellowstone’ist on öelnud, et vanematel isenditel saab võhm väga ruttu otsa. Vanemad ilmselt suunavad noored õigesse kohta ja annavad juhtnöörid, aga töö teevad ära tihti noored, sealjuures emased. Hundikari toimib seega nagu inimperekond. Iga pereliige on oluline ja kõigil oma roll.
Tulles Põhja-Ameerikast Euroopasse, on ka siin mandril palju eesrindlikumaid hundiriike kui Eesti. Toome näiteks kasvõi Hispaania, Sloveenia, Slovakkia või Itaalia. Mind isegi üllatas, et Itaalia on nii tolerantne huntide suhtes. Uurides aga Romuluse ja Remuse lugu, saab pildi ette. Loomulikult on kõigis riikides erinevaid arvamusi. Samas, kas pole hundiviha eestlastele võõrvõimuga sisse toodud? Eestlased, metsarahvas, loodusega kooskõlas elav rahvas?
Olen oma vaatlustulemustega jõudnud järeldusele, et hunte ei kaitsegi kõige paremini mistahes uuring, vaid parim kaitse hundile oleks kommunikatsioon ja hundi olemuse selgitamine.
Keskkonnaamet ja ka esialgse õiguskaitse tühistamise otsus väidavad, et ohjamisalad aitavad suunata küttimist eelkõige kahjustuspiirkondadesse ja vältida loodusmaastikel elavaid hundikarjasid.
Seiretegijad Eestis teavad aga väga hästi, et see ei vasta tõele. Olen jälginud juba aastaid hundikarja oma kodupiirkonnas ja näinud, kui intensiivselt siin jahti peetakse, kusjuures see kari elab peamiselt loodusmaastikul.
Arvestada tuleb ka sellega, et kogu Eesti peale pole võtta mitte ühtegi sellist ala, kus oleks ainult looduslik maastik. Kuidas siis need ohjamisalad säästavad loodusmaastikel elavaid hunte? Hundi reviiri suuruseks Eestis on 800-1000 ruutkilomeetrit. Loodusmaastikku on järjest vähemaks jäänud. Hunti on palju kergem küttida kui näiteks kuus aastat tagasi. Seda peamiselt RMK rajatud metsateede tõttu, kus jahimeestel on võimalik hundiluuret palju hõlpsamalt teha.
Väga vähe, kui üldse, on selliseid alasid, kus jahimehed ei ole võimelised hundijahti läbi viima. Hunte saab jahtida väga edukalt ka ilma lumeta. See nõuab küll rohkem eeltööd ja teadmisi. Lisaks, sellised 50-100 mehega hundijahid ei ole mitte mingiski mõttes normaalsed ja ei anna loomale suurt põgenemisvõimalust. Kui loomal pole võimalust, siis minu silmis pole see enam jaht.
Ebanormaalne on jahikorraldus ka selles osas, et hundijahti ühes ohjamisalas võib registreerida piiramatul hulgal jahiseltse.
Praktikas näeb välja olukord nii, et hommikul registreeritakse jaht mitmes kohas. Võib saata lihtsalt SMS-i. Ei pea isegi helistama või aru andma, kui palju on hunte piiratud ja kui palju kavatsetakse küttida. Ehk siis, kui ohjamisalal on seitse luba, võivad põhimõtteliselt kõik ohjamisalal olevad jahiseltsid jahi registreerida ja kõik need seitse hunti ka küttida. Seega on siin oht küttida seitse asemel näiteks kakskümmend kaheksa hunti või rohkem.
Või näiteks minimaalse näite puhul, lubasid on üks, seitse jahiseltsi registreerivad jahi ja õhtuks on seitse hunti lastud. Kuigi luba oli ühe hundi küttimiseks.
Eelkõige toimuvad minu hinnangul hundikarjade lagunemised just sügisel, isegi enne ametlikku jahti, kui kutsikad hakkavad alles maailma avastama, olles seega teatud piirkondades väga nähtavad ja kuuldavad.
Minu jälgitav hundikari lagunes enneaegselt juba enne ametlikku jahihooaega ehk oktoobri lõpus. Emahunt leiti keset põldu hukkunult. Minu hinnang on siin ühene. Tõestust ei ole, aga kes vähegi teemat valdab, saab aru küll.
Hundikarja sellel peamiselt loodusmaastikuga territooriumil enam ei ole ja siin haldavad ala üksikud hundid ja üks paar. Hetkel ei ole ka see enam kindel, sest üle-eelmisel nädalavahetusel kütiti paar ehk emane ja isane hunt, kes liikusid aktiivselt koos ja märgistasid.
Selline tegevus, et kütitakse ära paar, see ei ole enam ohjamine, vaid huntide hävitamine. Tekitades tahtlikult olukorra, et suure tõenäosusega järgmisel aastal pesakonda ei teki.
Eleri Lopp-Valdma, MTÜ Eesti Suurkiskjad
https://www.err.ee/1608091405/eleri-lopp-valdma-hunte-ei-ole-vaja-nii-palju-kuttida