Sooritasin jahinduseksami edukalt 18-aastaselt toonases ENSVs.
Enne seda käisin vanema küti, jahisektsiooni esimehega jahil kaasas, loomulikult relvata. Oli ka kohustus olla üks aasta, n-ö katseajal „jooksupoiss“. Aktiivseid jahimeheaastaid järgnes sellele ehk viis-kuus. Oli paar aastat, mil olin lubatud hooaegadel pea iga päev metsas, püss õlal. Siis tuli vaikne taandumine, samm-sammult, aasta-aastalt ja viimased umbes viis aastat jahitunnistust enam ei oma.
Noore poisina olin jahindusest endale mingi pildi loonud. Mu lemmikraamat toona oli „Jahipaunast“, panin end peategelase rolli, kes oli loodust tundev ja austav metsavaht Slovakkia mägedes; lisandusid mu emapoolse vanaisa Siberi-jutud, tema tellitud ja regulaarselt käiv venekeelne jahindusajakiri, aidatoa seinale kleebitud ulukite pildid, aga ka eestiaegsest talunikust sugulase Arturi jutud Belgia jahipüssidest ja jänesejahist. Mu poisipõlve parimad hetked olid muuhulgas need, mil sain seista Tartu jahipoe leti ees, uudistada ja unistada; püssid, noad, peibutusviled…
Andunud loodushuvilisena sidusin selle kõik endaga kokku. Jahist võõrdumise ja loobumise põhjus polegi nii proosaline, kui täna rõhutada võiks. Tõuke andis sellele muuhulgas elukoha muutus, sättides mind siiski rajale, mille suunaga täna rahul olen. Aegade, mentaliteedi muutus toimus kogu ühiskonnas, tundlikematele inimestele hakkas paljutki vastu. Mina alustasin ajal, kui mehed olid metsas võrdsed, suure majandi juhist katlakütjani – majandi juhil võis küll „puhvaika“ asemel olla sotsmaadest toodud parem jope ja siledaraudse asemel haruldasem „pikk püss“, optikaga vintraudne, aga kütitud põdra lohistasid soost või haavikust võrdväärsetena välja kõik.
Jahist loobumine
1990ndatel tuli muutus. Olin ise tunnistajaks juhtumitele, mis tekitasid ka kollektiivis pahameelt. Raha ja justkui seisuste vahe tekitas ebameeldivaid olukordi. Võimalik, et tänaseks on need kasvuraskused ehk ületatud. Hakkasin nägema ka ebaeetilisi olukordi, ahnust, austuse puudumist looduse ja elava vastu. Eriliselt on meelde jäänud üks juhtum. Ühel hommikul loeti kütirivi ees rõhutatult sõnad peale: siin metsas on põder kolme vasikaga ja me ei küti ei põdralehma ega vasikaid – brutaalselt tapeti maha aga kogu põdrapere.
Tõsi, sektsiooni esimehes ja ka osades meestes tekitas see pahameelt. Ebaeetilise jahinduse näide mõrvatud põdraperest jäi aga minuga. Ühisjaht moodsa tehnikaga moodsa maailmas oli minu jaoks põhiline võõrdumise põhjus. Jälje jättis seegi, kui oma küla jahimees haavas jooksuajal minu pere kodust plehku pannud emast hundikoera surmavalt. Jäi mõistetamatuks selles inimeses peituv julmus.
Nii oli veel mõneks aastaks minu osaks „vana jahimaailm“: laiade põdrapildiga dekoreeritud puusuuskadega rebasejälgede ajamine jõeluhtadel, tahmunud teepott lõkkel ja vanaisa Siberist toodud kaheraudne kukkedega püss presendist seljakotil. Tõsi, hiljem omandasin ka moodsamaid relvi – need jäid siiski vana ja ultramoodsa vahepeale, sisaldades veel pisut klassikat.
Tasapisi tuli ka võõristus vere ja soolikatega mässamise vastu, haavatud sureva looma silmadesse vaatamine… enda kütitud uluki liha söömine muutus üha vastumeelsemaks.
Selleks ajaks, kui külastasin Siberi taigas elavat veganite kogukonda, ma kütt enam polnud, aga elus tehtavateks valikuteks andis see tõuke küll. Ma ei ole loobunud liha tarbimisest, küll aga seda oluliselt vähendanud.
Viimane minu püssist surnud uluk oli taluküüni tunginud kärntõves rebane.
Jahiturism
Oli minugi elus aeg, mil huviga uurisin jahiturismi võimalusi, oli unistusi, Siber eelkõige.
Mõistan, et jahiturism on majanduse osa ja teatud riikides ka vajalik. Aafrikas võideldakse saadud tuluga salaküttimise vastu – ongi valikute koht, kas müüa paar haruldase uluki küttimisõigust suure raha eest ja saaduga kaitsta allesjäänud piskut või lõpptulemusena kaotada salaküttidele ja kurjategijatele kõik. Sõdimiseks, inimeste tapmiseks leitakse miljardeid aga miljonit sajale pargivahile ja püssile pole kusagilt võtta – selline piltlik üldistus pigem. Eestis pean täna jahiturismi pigem ebameeldivaks nähtuseks, eelkõige linnujahti. See on muidugi ka isikute, organiseerimise, aususe ja eetika küsimus. Korraldajad ise ei tohiks anda signaali, et Euroopa äärealal võib raha eest endale kõike lubada.
Kui ma kujutleksin end täna jahituristina Siberi taigasse, siis pigem jätaksin püssipäästikule vajutamata. Teeksin küll läbi retke, kohtumise ulukiga, aga poseerimise püssi ja suurte sarvedega kütitud uluki kõrval jätaksin enda elust välja. Mu hea sõber, kes on taastanud ka ühel Eesti väikesaarel hülge küttimisega seotud traditsioone ja tooteid ning tundnud juba rahameeste survet jahiturismi vallas, võttis selle teema lühidalt kokku: „Jahiturism on prostitutsioon.“
Küttimismahud
Ma ei pretendeeri mitte vähimalegi vaidlusele ega väitlusele jahindusteadlastega – selles jääks peale arvamus, et jahinduses emotsioonidega ei saa. Eks mõneti nii ongi. Küll aga tekitavad minus emotsionaalset tõrget kaks mõistet – raiemaht ja küttimislimiit –, on ju need inimese enda loodud omakasu eesmärgil. Samas mõistan teatud vajadust hoida pärandkultuuri, hooldada puisniite, hoida faunas vaos mõnda võõrliiki. Aga seda ei tohiks teha nii, nagu RMK tegi Vormsi saarel, paigas, kus Eestimaa Looduse Fondi inimesed tegid oksakääridega talgupäevi ja siis saadeti harvester brutaalselt peale. Nähes tulemust, mille jäljed ei kao aastategagi, hakkas üks puhkajast naisterahvas minu nähes nutma.
Küttimismaht, ehk siis küttida lubatud ulukite arv on kahtlemata vajalik selleks, et ei toimuks mõne liigi puhul üleküttimist. Küttimismaht määratakse loenduste andmetel ja on ikka kuulda olnud küttide endi suust, et esineb teadlikku manipulatsiooni, pettust. Kindlasti ka tahtmatut eksitust, seega ei pruugi alati tulemus ulukipopulatsioonile soodne olla.
Mu kütist sõber tõi näite põdravasikate limiidist. On piirkondi, kus karu kõnnib põdral järel kuni sündinud vasika kätte saab. Vasikaid polegi nii palju, kui küttimismaht jahisektsioonile ette näeb. Sellele olevat aga lahendus, mis siis enam tõesele statistikale ei vasta. Eks neid näiteid ja olukordi on kindlasti veel.
Isiklikult eelistaksin võimalikult vähest sekkumist loodusesse, aga annan endale ka aru, et inimtegevuse mõju on olnud nii suur, et teatud teemadel tagasipööramise võimalust enam pole. Kuulun ka nende inimeste hulka, kes ei pea õigeks iga-aastast hundikarjade lõhkumist, huntide küttimise mahtu. Eestis peaks huntidele rohkem rahu andma.
Paraku võib periooditi teatud ulukite arvu piiramine osutuda siiski hädavajalikuks. Karude mällu peab talletuma teadmine, et inimene võib olla püssiga.
Jahindust enam inimkonnast lahti ei seo ja ega ma peagi seda vajalikuks. Küll aga vaataks eetilise poole pealt nii mõndagi üle. Seaduste, reeglite vaatest ei oska ega tahagi väga palju kaasa rääkida, küll aga tahaksin näha eetika, moraali, austuse tõusu.
Looduses võiks lisaks looduskaitselistele reservaatidele olla jahivabu piirkondi. Õnneks on maaomanikke, kes ei luba oma maadel jahti pidada. Mu mõisaomanikust sõber on loonud isikliku kaitseala ulukitele pärast seda, kui tema mõisaväravas tapeti tema pargielanikust sõber, usaldav rebane. Minu õde keelas jahipidamise peale juhtumit, kus kütt kihutas autoga taluhoovi laste liivakasti kõrvale ja püssiga vehkides karjus: „Pange koerad kinni!“
Loomulikult on mu sõber ja õde nüüd paljude silmis õelad ja halvad inimesed.
Pliimoona kasutamise teemal ei hakka arutama problemaatikat, mida selle keelustamine kaasa toob, aga inimkond ja kütid selle osana peavad mõistma hakkama, et isiklik kasu ja egoism ning raha lugemine keskkonna arvelt peavad taanduma hakkama.
Selleks on viimane aeg.
Kirjutan neid ridu suvepäeval suitsupääsukeste sidina saatel, pääsuke vaatab mind meetri pealt oma väikeste mustade tarkade silmadega – kui ta siit taas lõuna poole teele sätib, loen talle sõnad peale: „Vaata ,et sa seal inimeste seatud võrku ja grillvardasse ei satu! Ootan sind tagasi, siia mu mereäärsesse suvekodusse!“
Salaküttimine
Ma ei oska täna salaküttimise kohta konkreetseid näiteid ega fakte lisada, ent olen veendunud, et mõisaajast juurdunud traditsioon jätkub. Eesti rahva mentaliteediga käib kaasas arusaam, et loata küttimises ei ole midagi taunitavat. Saan kõneleda üheksakümnendatest aastatest, mil liikus palju relvi ja paugutamise peale ei reageeritud mitte kuidagi; siis olid metsad püssimehi täis. Kaitseliitu kuulunud mehed, kellel puudus jahitunnistus ja küttimisõigus, arutasid väiksemas seltskonnas avalikult õnnestunud sokujahist Mosin-tüüpi vintpüssidega, mis saadeti Soomest relvaabina. Sama relv koos laskemoonaga oli ka minul Kaitseliidu liikmena kodus ja poleks olnud mingi probleem põlluservalt metskitsi küttida, ent minul polnud selleks vajadust – omasin jahitunnistust ja jahirelvi. Tundsin ka isiklikult salakütti, kes pea pool sajandit loata ulukeid küttis ja kordagi vahele ei jäänud – oma küla meest, kes abivalmis ja aus, ei hakka ju üles andma … Lihtne maamees, kellel oli siiski looduse suhtes mingi austus ja omaette eetika. Tal oli vana üheraudne püss, mille suvel roheliseks ja talvel valgeks värvis. Märk sellest, et oskajal, ettevaatlikul salakütil on võimalusi piiramatult. Ta oli justkui viimane mohikaanlane džiipide ja prožektoritega salaküttide kõrval – oli ka selline aeg.
Ka jahiõigust omavate küttide seas oli neid, kes seadustest, normidest, eetikast kinni ei pidanud. Üheksakümnendatel oli tavapärane ühe küttimisloaga küttida mitu ulukit. Näiteks tabatud metskits viidi koju ja kui nägijaid polnud, mindi sama loaga uue saagi järele. Ma ei tea, kas praegu selline süsteem toimib, aga võimalus jääb.
Oma lõkkeöödel metsas olen mõne korra näinud kahtlaselt sõitvaid-peatuvaid, end varjata püüdvaid autodega mehi, aga otseselt salaküttimisele peale ei ole sattunud.
Minu kõrvu on jõudnud jutud huntide salaküttimisest, pigem arvan, et see on kahjuks tõde. Salaküttimine üldiselt – jah, kindlasti on see Eestis probleem. Helisummutite ja saadaval olevate öövaatlusseadmetega on salaküttimine tänaseks üsna hõlpsaks muutunud.
Olen veendunud, et Eesti külades ja metsataludes on sadu mehi, kes vaikselt toimetavad.
Vibujaht
Vibuhuvilisena taunin vibujahti kui lõbustust ja ajaviidet. Jälgin jätkuvalt ajakirjanduse ja veebi vahendusel jahinduses toimuvat ning aeg-ajalt näen fotosid trofeeküttide poolt vibuga tabatud ulukitest – need uhkeldavad pildid pole minu jaoks päris samad lapsepõlve indiaaniraamatute vibuga piisoneid küttivatest indiaanlastest. Nendel tänastel uhkeldavatel piltidel näen ulukite tarbetud piina ja valu ning inimese üleolekut, naudingut elusolendi surmast.
Ütleksin vibujahile ei.
Julmus
Kurb lugu mu koeraga viis mind velskri juurde, kes on aastaid ravinud ja magama pannud jahimeeste koeri – vanema põlvkonna kütid on talle kurtnud noorema põlvkonna küttide julmust ja moraalitust. Tapetakse ja tulistatatakse kôiki, kes ette jäävad, ka tiineid loomi. Need olla vanemate kûttide sõnad – usun neid. Lisan vaid, et ei taha riivata sellega moraaliga küttide autunnet.
Nukker lugu mu koeraga tõi mälestustesse kooliaja klassivenna isa; jahimehe, kelle keldris kuivas kuuliauguga laika nahk. Klassivenna isa oli tapnud oma truu kaaslase ja nülginud, sest nahka ei saanud ometi raisku lasta minna.
See meenus mulle nukral päeval – aastakümnetetagune mälupilt, mida ma polnud kordagi meenutanud.
Kuno Kaur, 2022