Hirvede asustustiheduse ja nendega seotud konfliktide vahel ei ole mingisugust seost.
The Humane Society of the United States saab kõnesid inimestelt üle kogu riigi, kes on marus selle pärast, et nende kogukonnas võidakse hakata hirvesid tapma.
Hirvede tapmine võib hõlmata ebahumaanseid meetodeid, mille tagajärjeks võivad olla orvuks jäänud vasikad ning see ei saavuta tavaliselt soovitud majandamise tulemusi.
Sageli on nende samade eesmärkide täitmisel rohkem kasu laialdasematest mittesurmavatest meetoditest, õpetades seejuures inimesi hirvedega koos eksisteerima.
Tavalised argumendid hirvede tapmise õigustamiseks
Hirvede tapmise pooldajad võivad ekslikult väita, et tapmine on vajalik, sest:
- See aitab vähendada hirvede liigasustust
- See aitab kaitsta ehispuid, põõsastikku ja aedasid
- See aitab ära hoida hirvedega seotud autoõnnetusi
- See aitab kaitsta parke ja metsaalasid paljaks närimise eest ja bioloogilise mitmekesisuse kadumise eest
- See aitab vähendada puukborrelioosi levikut
Hirvede tapmine ei hoia nende populatsiooninumbreid madalal
Hirved on väga viljakad ja nende kõrge sigimisaste suudab kiiresti kompenseerida populatsiooni vähenemist. Kui hirvede hulk väheneb küttimise tõttu, sünnitavad järele jäänud emashirved tänu toidu külluslikkusele tihti kaksikuid või kolmikuid. Hirvevasikatel on samuti suurem ellujäämisvõimalus ning nad saavad varem suguküpseks. Tulemuseks on kiire arvukuse taastumine.
Et arvukuse vähendamine küttimisega oleks edukas, ei piisa vaid hirvekarjade olulisest vähendamisest, vaid see peab tagama ka piisava surve jojo-efekti vältimiseks ning samal ajal takistama hirvede juurde tulekut kõrvalasuvatelt aladelt. Tavaliselt on see väga suur väljakutse enamikele linna- ja äärelinnaaladele.
Sellele lisaks piiravad kohustuslikud ohutusnõuded seda, kus ja kuidas jahimehed lasta võivad. Enamikes äärelinnaalades, kus on hirvedega konfliktid, on ohtlik küttida, kuna seal on liiga palju inimesi ja inimtegevust. Seega ei tule üllatusena, et paljude äärelinnaalade hirvepopulatsiooni kontrolli käigus, olenemata eesmärgist, tapetakse väga vähe hirvesid, pärast mida populatsioon kasvab kiiresti ning saavutab varasema taseme.
Hirvede tapmine ei kaitse aedasid ega põõsastikku
Hirvede tapmine ei lahenda inimeste konflikti hirvedega nende aedades. Teatud taimed, nagu näiteks tulbid ja hostad, on hirvedele vastupandamatud. Isegi kui hirvede populatsiooni saaks vähendada väga madalale tasemele, siis need populaarsed taimed söödaks ikkagi alles jäänud hirvede poolt ära. Seetõttu keskenduvad efektiivsed lahendused hirvede peletamisele ning lillede ja ehispuude kaitsele, selle asemel, et lasta maha iga hirv, kes võib tahta neid ära süüa.
Edu võtmeks on aru saada, et hirved on siin, et jääda. Kui koduomanikud saavad lõpuks oma esialgsest vastupanust üle ning astuvad samme oma hinnatud lillede kaitsmiseks, saab “hirvede vastu kindlustamine” kiirelt elu tavapäraseks osaks maakohas, kus hirved elavad.
Hirvede tapmine ei peata hirvedega seotud autoõnnetusi
Üks kõige murettekitavam tulemus inimese tungimisel hirvede elukeskkonda, on hirvede ja autode kokkupõrked. Hirvede tapmine ei lahenda algset probleemi ehk seda, et me oleme need loomad asetanud teedevõrgustikku lõksu, mis jooksevad risti-rästi läbi nende territooriumi ning et me ei ole suutnud ehitada metsloomadele läbipääsutunneleid või viadukte, mis võimaldaksid ohutut teede ületamist.
Uuringutest selgub, et hirvede populatsiooni vähendamine ei vähenda tingimata autode kokkupõrkeid hirvedega. On juhtumeid, kus autode ja hirvede vaheliste kokkupõrgete arv on isegi väiksem neis kohtades, kus on rohkem hirvesid. Autode ja hirvede kokkupõrkesse panustavad mitmed erinevad faktorid nagu näiteks liikluskoormus, kiiruspiirangud, teede lõikumistihedus elukeskkondadega ja migratsiooniteedega ning visuaalsete barjääride kasutus. Need on põhjused, miks ei piisa vaid hirvede arvu vähendamisest, et autoõnnetusi ära hoida.
Hirvede tapmine ei ole lahendus metsade taastamisele
On lihtne näpuga hirvede peale näidata ning süüdistada neid meie metsade taastumise muredes, kuid tegelikkuses on meie ökosüsteemi probleemid komplekssed ning inimese esteetiliste eelistuste meelevallas, mis ei põhine tihtilugu ühelgi bioloogilisel reaalsusel.
Loodus ei ole staatiline. Metsaalune, mis on kord metsalilledega kaetud, võib kiiresti koosluste arenedes muutuda teise olekusse. Teatud taimeliigid jäävad varju, kui puud kasvavad ning mets kinni kasvab. Hilisemad kooslused on juba oma loomu poolest mitmekesisuselt vaesemad.
Metsade kasvu mõjutavad mitmed tegurid, mõned nähtavamad kui teised. Meelevaldne hirvede tapmine ei too tagasi selliseid metsasid, mida inimesed näha soovivad.
Hirvede tapmine ei vähenda puukborrelioosi juhtumeid
Teadusuuringud ja terviseametnikud on näidanud, et hirvede tapmine ei vähenda inimeste nakatumist puukborrelioosi.
Puuk, mis haigust levitab (mustjalgne puuk Ixodes scapularis ehk hirvepuuk), toitub paljude erinevate peremeeste verest – peaaegu kõikide imetajate, laululindude ning isegi sisalike verest.
Hirvede tapmine ei vähenda puukborrelioosi nakatumist, kuna hirvede tapmine ei vähenda olulisel määral puukide populatsioone. Great Islandi uurimuses, kus eemaldati kuni 70% hirvesid, leiti, et see ei mõjutanud märkimisväärselt puukide arvukust.
Mustjalgne puuk on väga kohanemisvõimeline. Kus hirvesid on vähe, kinnituvad puugid teistele peremeestele või kogunevad allesjäänud hirvedele. Hirvede tapmisel on puugipopulatsioonile pea olematu mõju ning see ei vähenda inimeste nakatumist. Paremad alternatiivid on toodete nagu 4-Posters ja Damminix Tick Tubes kasutamine, et vähendada puukide populatsioone ning teha asjakohast ennetustööd puukidega kokkupuute vältimiseks.
Mis töötab?
Kogukonnad peaksid ennekõike tegema objektiivseid vaatlusi, et määratleda ja hinnata konkreetse hirveprobleemi iseloomu, mahtu ja asukohta, et oleks võimalik välja töötada asukohapõhiseid lahendusi. Seejärel peaks kogukond välja töötama kõikehõlmava plaani, kasutades sobivaid mittesurmavaid meetodeid ning üles seadma kindla andmekogumise ja hindamissüsteemi, jälgimaks, kas hirvede poolt tehtud kahju leevendamise strateegia saavutab eesmärke ning vastavalt programme kohandama.
Materjalid
- Miks hirvede tapmise programmid ei lahenda konflikte hirvedega
- Kas hirved vastutavad bioloogilise mitmekesisuse kao ja metsa kasvu ebaõnnestumise eest?
- Kuidas vältida autode kokkupõrkeid hirvedega
- Tõde hirvede ja puukborrelioosi kohta
- Solving Problems with Deer. A template conflict management and coexistence plan for white-tailed deer
Allikas: The Humane Society of the United States. Why deer killing programs don’t solve conflicts with deer