Loomakaitse teema tekitab tavaliselt tuliseid arutelusid. On neid, kes seisavad kirglikult nii metsiku kui ka kodustatu heaolu eest, ja teisi, kes ei lakka kunagi rõhutamast inimese eristaatust maailmas ja teiste elusolendite teisejärgulist eksistentsiaalset rolli, mis enamasti tuleb allutada selle sama “homo sapiensi” kapriisidele. Seekord rääkisin esimese grupi esindaja, ühingu “Latvijas ainavas” (“Läti maastikud”) juhatuse liikme Astrīda Nottega.
– Rääkige meile oma tegevusalast. Saan aru, et esindate ühingut “Latvijas ainavas”.
– Jah, me asutasime ühingu 2018. aastal. Kui minna ajaloos tagasi, siis põhjus, miks me selle tegime, olid ilvesed. Teatavasti on ilveste teema viimastel aastatel aktuaalne olnud. Suurkiskjate kaitse on olnud aktuaalne pikka aega, kuid see intensiivistus just seoses ilvesejahiga, täpsemalt ema-ilvese tulistamisega Alūksne külje all 2016. aasta jõulude ajal. See sündmus äratas ka minu huvi – et Lätis on seda lubatud teha, tundus mõeldamatu. Emast ilvest koos poegadega on lubatud lasta. Oli eksitavaid versioone, et pojad võivad ellu jääda, kuid hiljem neid muudeti. Läti Riikliku Metsateaduse Instituudi “Silava” juhtivteadur Jānis Ozoliņš tunnistas, et “nii ei ole tõesti hea teha” ja kutsus jahimehi üles mitte nõnda käituma. See on meie kaitsealuste metsloomaliikide seiresüsteemis äärmiselt kriitiline punkt.
– Kuidas on lood riigiasutustega, näiteks looduskaitseametiga? Kas see ei aita probleemi lahendamisel?
– Läti ulukiliigid on tegelikult Põllumajandusministeeriumi haldusalas, kuid Euroopa Liidu (EL) kaitse alla kuuluvad liigid peaksid sarnaselt teiste EL-i liikmesriikidega siiski jääma looduskaitseameti haldusalasse. Põhiprobleem on, et Lätis on EL-i tähtsusega liikide ja elupaikade kaitseks puudulik ehk siis institutsionaalne ja õiguslik regulatsioon on ebapiisav. Samuti on probleeme regulatiivsete õigusaktide ja õigusliku kontrolli mehhanismide kvaliteediga. Riigikontroll on korduvalt leidnud olulisi ebakõlasid ministeeriumide järelevalve all olevates valdkondades, kuid vigast mehhanismi ei muudeta.
– Nii selgub, et kogu Euroopa on huvitatud kiskjaliikide päästmisest, samal ajal kui nad leiavad uusi ettekäändeid nende samade huntide tulistamiseks? Meil ei ole nii palju hunte.
– Täpselt. Numbrid, mida näidatakse, et lubada rohkemate huntide küttimist, nagu näitab Riigikontrolli auditi aruanne, on manipuleeritud. Ma ütleksin – need on fabritseeritud. Tegelik olukord on hoopis teine. “Silava” selgitab, et nemad uurivad hundi ja ilvese populatsioone geneetilise materjali põhjal, määravad kindlaks soolise vanusestruktuuri, liigilise leviku, populatsiooni suuruse muutumise trendid jms, kuid riigi metsaamet hindab populatsiooni suurust eelmisel hooajal kütitud loomade arvu (põhimõtteliselt jahi edukuse) ja vaatluste põhjal, pealegi, nagu kinnitab Riigikontrolli auditi aruanne, rakendatakse ülemmetsades teistsugust lähenemist. On üllatav, et mõlema arvestuse puhul on tulemused drastiliselt erinevad. Selle tulemusena kohtuvad kaks jahindusorganisatsiooni, et arutada kaitsealuse liigi aastase küttimislimiidi üle, Läti riigimetsade esindaja, kes vastutab puhkuse ja jahinduse eest, mõnikord ka üks suurfarmide lobiorganisatsioonidest, kes on arusaadavalt huvitatud ulukite arvu suurendamisest. “Silava” osaleb seal samuti, kuid, nagu ma juba mainisin, rääkides rohkem soovituste ja kutsete vormis.
Reaalsed arvud näitavad, et Põllumajandusministeeriumi kehtestatud küttimislimiidi protsentuaalset piirangut ei järgita, ja nagu märkis Riigikontroll, suurendatakse limiite põhjendamatult igal aastal. Liiki ekspluateeritakse Lätis äärmiselt intensiivselt ja julmalt ning see tuleks juba praegu lisada ohustatud liikide hulka. Praktiliselt ainsaks pidepunktiks otsustajatele on eelmisel aastal kütitud huntide arv. See tähendab, et kui jahimehed kütivad sujuvalt näiteks hunti (enne keeldu ka ilvest), siis loetakse limiit täidetuks ja järgmisel aastal saavad nad kindlasti sama palju või isegi rohkem. Kui lambakasvataja kurdab, et lambaid rebitakse tükkideks, siis saavad need samad “targad” kokku ja see on ettekäändeks, et küttimislimiiti suurendada. On mitmeid teaduslikke andmeid, mis tõestavad, et see häirib hundikarja struktuuri. Liigi pikaajalise ohustamise riskide kohta puuduvad uuringud ja sellest ei räägita.
Avalikkus peaks teadma, mis tegelikult toimub – Lätis on kõige pikem huntide tapmise hooaeg (8,5 kuud) ja igal aastal kütitakse 50% Läti territooriumil elavatest ja naaberriikidest pärit hallidest huntidest.
– Kas põllumehed ei peaks kaaluma kaitseksid selliste sissetungide eest kaitsmist? Tara, elektrikarjus?
– Enamikus EL-i riikides, kus lambakasvatusega tegeletakse, puuduvad enamasti täieliku kaitsesüsteemiga spetsiaalselt varustatud piirdeaiad. Seda ei soodustada just seetõttu, et nii on suurepärane võimalus propageerida suurkiskjate küttimist. Kogu Euroopa võitleb direktiivide rakendamise eest, et karjamaad oleksid ümbritsetud spetsiaalsete elektrikarjuste ja valvesüsteemidega; kasutatakse karjuseid, sealhulgas eritõugu koeri. Suurepäraseid näiteid on välja töötatud ja rakendatud Austrias, Saksamaal – Baieri Alpide piirkondades, Hollandis, Prantsusmaal. Seda kompenseerib Euroopa Liit. Lätis kasutatakse vahendeid, mida tuleks kasutada ennetavaks kaitseks, hoopis teistel eesmärkidel.
– Sel suvel on siin Cēsi maakonnas kuuldud ka hundirünnakutest lammastele.
– Cēsise kohta tahaksin aga öelda, et siinkandis on palju loodussõbralikke inimesi. Kuid ennetustööst rääkides, tuleb tõdeda, et suur osa lambakasvatajaid ei ela oma karja lähedal, piirded on paraku enamasti vaid näitamiseks, isegi talvel peetakse mõnikord lambaid ja vasikaid lihtsalt kuurides, praktiliselt õues. Lambad elavad sageli lautades, karjatavad end ise, sageli peremees isegi ei vaata eriti tihti loomade järele. Kui rakendataks piisavat karjade järelevalvet, ei tahaks isegi hundid läheneda inimese hallatavatele aladele. Terve ja tugev hunt ei lähene kunagi vabatahtlikult inimesele. Erandeid võib muidugi olla, kui keset metsa on maja ja koer on kerge saak.
– Kas röövloomad on meie riigis mingilgi määral kaitstud?
– Minu meelest pole metsloomaliikide kaitse ausalt öeldes midagi. Meil on rahvusvahelised juriidilised kohustused – Berni konventsioon, elupaikade direktiiv, on suunised, mis annavad täpsed juhised ja selgitused, kuidas tõlgendada iga direktiivi artiklit, mis näeb ette range kaitserežiimi, sest suurkiskjad on kogu ELi looduse väärtus. ELi olemus. Samuti on Rahvusvaheline Looduse ja Loodusvarade Kaitse Liit koos Euroopa suurkiskjateadlaste rühmaga määranud kindlaks liikmesriikide kaitse- ja majandamisprogrammi. Tegemist on piiriüleste koostööprogrammidega, kuna populatsioonide levikuala hõlmab mitut liikmesriiki. Näiteks Balti hallihundi populatsiooni levila hõlmab nelja ELi riiki.
Meie loodushoiuorganisatsioonid on väga passiivsed. Tahaks, et Maailma Looduse Fond sellele rohkem tähelepanu pööraks – miks seda ei juhtu, pole teada. Kui me tõstatasime ilvese küsimuse keskkonnanõukogus, uurisime koos Viestura Ķerusega (Läti Ornitoloogiaühingu juhatuse esimees – toim.), kuidas määrata suurkiskjatele küttimislimiite. Liikmesriikidel on väga üksikasjalikud nõuded liikide kaitsestaatuse hindamiseks, on olemas koefitsiendid ja kontrollväärtused, mis on hindamise aluseks ja mis ei ole lihtsalt soovitused. Tekib küsimus, milline institutsioon Lätis seda jälgib? Kes jälgib? Looduskaitseamet? Keskkonnakaitse ja regionaalarengu ministeerium? Küsimus on väga oluline, sest sel aastal lisas Euroopa Komisjon Läti rikkumisjuhtumite paketti*. Ja see on lühikese aja jooksul juba teine juhtum, mis meil seoses loodusdirektiiviga aset leiab
Meie metsades on küttimissüsteemi ebaadekvaatse majandamise tõttu tohutult paljunenud kabiloomad – metskitsed, punahirved, metssiga. Seda on oluliselt mõjutanud suurkiskjate tahtlik ja sihipärane laskmine. Ja meie seakasvatajad on sunnitud sigu hukkama sigade Aafrika katku tõttu, mida levitavad metssead, keda jahiseltsid toidavad ja paljundavad.
Avalikkus ei ole ka kõigist süsteemsetest puudujääkidest teadlik. Paradoksaalsel kombel oli Euroopa Komisjoni hoiatuste järel meie riigi liigikaitse eest vastutavatel institutsioonidel lihtsam eemaldada ilves kütitud liikide nimekirjast kui korrastada Riigikontrolli poolt välja toodud regulatiivset baasi ja läbipaistmatut süsteemi. Siinkohal on hunt see ohver, kelle vastu kohalikud “tulistamise apologeedid” vihkamis- ja valekampaaniaid suunavad. Karu on järgmine. Pruunkaru on praegu imetajatest kõige kõrgema kaitsestaatusega. Direktiivi II lisa liigina tuleks talle määrata ka erikaitsealused loodusalad.
Kui karu hakatakse oma territooriumilt välja tõrjuma, on see liigile tõsine häiring. Selliseks häiringuks on Lätis laialdaselt harrastatav mootorjaht. Sageli on karu häiritud isegi talveunest. On oletatud, et Lätis pole kuni viimase ajani karusid olnud ja kõik avastatud loomad olid rändajad, valdavalt Eestist. Aga viimaste aastate andmed näitavad, et avastatud on nii talvitumis- kui pesitsuskohti. Seega on kohustus rajada kaitsealad, kus loomad saaksid segamatult elada.
Ka karu ei otsi inimesi, vaid väldib nendega kohtumist. Muidugi võib karu süüa õunu või hävitada mesitarusid, kuid ka seal tulevad appi Euroopa Liidu rahad. Millegipärast mujal Euroopas toimub kõik nende liikidega kooseksisteerimise olulisust mõistes, kuid meie kultiveerime siin uskumust, et need metsalised tekitavad kahju või häirivad. Peame häält tõstma, et me ei ole nõus sellise mahajäämusega leppima.
– Kas kõik huvilised võivad ühinguga liituda? Võib-olla keegi innustub pärast selle intervjuu lugemist.
– Jah, loomulikult teeme koostööd inimestega, kellel on olulised väärtused, mis on kirjas ühingu eesmärgis – EL kaitsealuste ja samas Läti traditsiooniliste liikide (nii taimestiku kui loomastiku) kaitse ja mittetarbiv kasutamine. Pooldame liikide mittesurmavat majandamist. Aga eelkõige – pooldame ühiskonna õigust otsustada oma väärtuslike liikide majandamise viiside üle ja avatud informatsiooni väärtusliku loodusvara kohta.
* Komisjon kutsub Lätit üles rakendama meetmeid oma Natura 2000 alade kaitsmiseks ja haldamiseks ning seeläbi täitma elupaikade direktiivis (direktiiv 92/43/EMÜ) sätestatud kohustusi.
Allikas: http://edruva.lv/esam-par-sugu-parvaldibu-ar-neletalam-metodem-saka-astrida-notte/