Meedias ilmub pidevalt artikleid, kus õhutatakse hundivastast hüsteeriat. Vahelduseks üks pisut neutraalsema tooniga artikkel Looduskalendrist.
Eestis murravad hundid palju lambaid ning jahimehed ja majaomanikud kurdavad ka sagenenud koerte murdmise üle. Kas midagi on võsavillemiga juhtunud või on kõik tavapärane ja me lihtsalt ei mäleta möödunud aastaid hästi? Milline info peidab end faktide taha? Selleteemalised mured ja küsimused korjati kokku lambakasvatajate foorumilt ja allpool vastatakse neile järjekorras.
Alustuseks aga olgu öeldud Eesti huntide arvukus: eelmise loenduse seisuga oli meil ligikaudu 20 hundipesakonda. Pole ju eriti palju?
Kas lambakasvatusel on Eestis tulevikku või tuleb linna kolida ning lambaliha Uus-Meremaalt importida? Olukorras, kus hunte on Eestis palju, aga metssigu vähe ning lageraie näib huntide elupaiku hävitavat ja nad metsast välja ajavat — lambakarja kallale?
Uuringud on näidanud, et hundi looduslike saakloomade hulga ja lammaste murdmisjuhtude arvu vahel puudub seos. See tähendab, et looduses on hundi toidubaas piisavalt rikkalik ning nälg ei ole see, mis hundid lambakarja ajab. Kui meil seoses seakatkuga metssigade arvukus drastiliselt kahanes, ei järgnenud sellele erinevalt kardetust rünnakute sagenemine kariloomadele. Uuringutes on leitud seosed huntide arvukuse ja murdmisjuhtude arvu vahel. Samas on ka leitud, et hundijaht omakorda suurendab kahjustusi, mida saab seletada hundi sotsiaalse struktuuri lõhkumisest tingitud asurkonna noorenemisega ja noorte kogenematute huntide osakaalu kasvuga. Olulisim tegur tundub siiski olevat lambakasvatuse praktika, eelkõige kahjude ennetuseks rakendatavad meetmed. Kui Eestit võrrelda näiteks Rootsiga, kus nii lambaid kui ka hunte on rohkem, murtakse meil ühe hundi kohta keskeltläbi kolm korda enam lambaid. Rootsis, nimelt, pannakse kahjude ennetusele väga suurt rõhku. Praeguse intensiivsusega lageraie huntide elupaiku ei hävita, hundile sobib ka mosaiikne maastik hästi. Hunte on Eestis, sõltuvalt aastast ja arvukuse hindamise ajast, vahemikus 100-300, mis on kõikidest meie suurulukitest (ja jahiulukitest va ehk šaakal) kõige väiksem arv. Lätis, näiteks, on hundi asustustihedus vähemalt kaks korda kõrgem. Esialgsetel Keskkonnaameti andmetel murti 2019. aastal huntide poolt kariloomi ca 15 % vähem kui aasta varem.
Kas peame järeldama, et hundid on läinud ülbemaks, arvestades fakti, et ajujahis murtakse jahikoeri vaatamata sellele, et mitukümmend inimest on (jahil) metsas liikumas?
Jahikoerad võivad jahi käigus viibida inimestest väga kaugel — nii kaugel, et inimesi pole näha ega kuulda. Jahikoerad ei jookse jahimeestega kõrvuti, muidu poleks ju koeri tarvis. Huntide suhtumine jahikoertesse ei ole taandatav nende suhtumisele inimesse. Koerad on huntide alamliik. Nad on niivõrd lähedases suguluses, et saavad omavahel paarituda ning viljakaid järglasi toota. Sellest johtuvalt tunnevad hundid koeras ära ka konkurendi. Nad suhtuvad jahikoera samamoodi, nagu nad suhtuksid nende territooriumile tunginud võõrasse hunti. Vahel õnnestub ilma suurema kismata laiali minna, vahel näitavad vastassoo esindajad üksteise suunas huvi, päris sagedasti läheb tõsiseks kakluseks. Hundi ja koera vahelises kakluses jääb paraku kaotajaks koer, midagi pole teha. Jahikoera murdmine on oma territooriumi kaitsmine konkurendi eest. See on hundi poolt täiesti normaalne ning mõistetav käitumine. Ülbusega pole siin mingit pistmist. Meie põhjanaabrid, rootslased ja soomlased panevad oma jahikoertele vahel külge GoPro kaamerad. Päris mitmelt salvestuselt on näha, kuidas mõnikord võivad hoopis koerad olla need, kes hunti pealetükkivalt ning signaale eirates jälitavad — vahel nii kaua, kuni hundil saab villand ja ta ründab.
Jahikoerte ja huntide vaheline konflikt ei ole midagi uut ega ennekuulmatut. Just huntide eest kaitseks on välja mõeldud ka kiskjatõrjevestid, mis jahikoerale hundihammustuste eest vähemalt mingil määral kaitset pakuvad. Selliseid veste Eestis paraku ei kasutata.Kas praegu saavad koerad jahis rohkem viga kui varem? Kas varem on üldse jahikoerte vigastusi esinenud?
2019. aastal toimus tõesti varasemate aastatega (2003-2018) enam huntide rünnakuid jahis olevatele jahikoertele. Varasematel aastatel on selliseid juhtumeid olnud ka, kuid need on olnud pigem üksikjuhtumid. 2019. aastal murdsid hundid ka hoovikoeri viimase kümnendi suurimal hulgal (ca 20). Sellest enam murti koeri viimati 2000. aastate esimeses pooles
Kas probleem on liiga suures hundipopulatsioonis ja ebapiisavas küttimislubade arvus?
Kui võrrelda huntide arvukust ja huntide rünnakujuhtumite arvu koertele, siis paistab välja hoopis negatiivne seos — rohkem on koeri murtud aastatel, mis järgnesid intensiivsest küttimisest tingitud hundi arvukuse märgatavale langusele (vt. joonist).
Põhjuseks saab siin pidada suurema hulga noorte territoriaalsete huntide teket, kelle suhe kohalikesse koertesse paistab olevat vaenulikum, kui vanematel huntidel.
Tänavune probleem ei ole mitte vähene küttimislubade arv, vaid puuduv lumi, mis ei ole lubanud jahimeestel hunte piisavalt küttida, antud kontekstis siis eelkõige aladel, kus koeri murtud on ja/või jätkuvalt murtakse.Kas hundid on viimastel aastatel aktiivsemaks muutunud? Kas hundid on viimastel aastatel julgemaks muutunud? Inimest ja tema autot enam ei kardeta?
Ei. Hundid on alati olnud aktiivsed ja paljuliikuvad loomad — see käib hundielu juurde ja teisiti nad oma ökoloogilises nišis hakkama ei saakski. Autosid ei ole hundid kunagi kartnud ning ega nad ei pruugi ka teada, et autod kuuluvad inimestele või auto sees on inimene. Niisamuti ei karda hundid traktoreid või maju. Need on alati huntide keskkonnas olemas olnud. Eestis on huntide keskmine territoorium 800-1000 ruutkilomeetrit. Seega pole ühtegi hunditerritooriumi, mis sisaldaks endas vaid sügavat metsa. Kuskil on ikka maju, põlde ja masinaid ning hundid on sellega harjunud. Kui inimesi seal juures pole näha, ei ole neis objektides iseenesest hundile midagi hirmutavat. Ning koer koduhoovil võib võsavillemit hoopis ligi meelitada. Hundid kardavad inimesi. Inimesi, keda nad näevad — mitte läbi autoklaasi või toaakna, vaid otseselt näevad. Mõni nooruke hunt võib uudishimust ja nooruse uljusest inimest ka pisut silmitsema jääda, kuid põgeneb peagi. Hunti võib probleemseks pidada siis, kui ta tuleb korduvalt inimesele lähedale — 30 meetrit või veel lähemale — olles seejuures selgelt inimese kohalolekust teadlik.
Põhjus, miks võib tunduda, et hundid on aktiivsemad ja julgemad, on ilmselt selles, et neid on rohkem näha. Ning põhjuseid, miks hunte on rohkem näha, on mitmeid. Esiteks on valve- ja rajakaameraid aina rohkem. Samuti on igaühel meist taskus kaameraga nutitelefon. Teiseks on hunt sotsiaalmeedias populaarne teema, mistõttu infot hundi nägemisest jagatakse rohkem ning see jõuab oluliselt rohkemate inimesteni kui varasematel aegadel. Kolmas põhjus seisneb selles, et pärast metssea arvukuse suurt langust on hundi toidulaual domineerivaks saakloomaks metskits. Metskits on erinevalt metsseast aga päevasema eluviisiga ning armastab mosaiikset kultuurmaastikku koos põldude ja nendevaheliste metsatukkadega. Hunt järgneb oma saakloomale. Seetõttu on ka hunte nüüd näha rohkem avatud maastikel — mõnevõrra erinevalt aegadest, mil meie hundid toitusid eelkõige metsseast.Kas inimestel on nüüd metsas põhjust hunti karta, kuna nad on justkui aktiivsemad?
Ei. Hundid ei ole varasemast aktiivsemad ning pole mingit põhjust arvata, et huntide suhtumine inimesse oleks kuidagi muutunud. Jahikoerte, õuekoerte ning lammaste murdmisi on igal aastal ette tulnud. Inimestel on kahjuks kohati üsna selektiivne mälu ning igal aastal esitletakse vastavaid uudiseid kui hundi „ebanormaalset ja ennekuulmatut käitumist“. Eks sellised uudised ole ka sensatsioonilisemad ning müüvad paremini.
Vastasid: Peep Männil (Keskkonnaagentuur, peaspetsialist eluslooduse osakonnas) ja
Laura Kiiroja (Kanada Dalhousie Ülikooli doktorant)
Toimetas: Helen Arusoo (MTÜ Aasta loom)
Allikas: Võsavillemid ja lambad: 6 küsimust Eesti lambakasvatajatelt. Looduskalender, 09.02.2020.