Doktorant Laura Kiiroja: hundid on ökosüsteemis võtmetähtsusega liik

Laura Kiiroja õpib Kanadas Dalhousie Ülikoolis interdistsiplinaarses doktoriõppes ning tema kõige suuremaks huviks ja kireks on huntide uurimine: „Teadsin, et doktoriõppesse minnes pean õppima just seda, mis mind kõige enam paelub – koerlaste käitumist. Nii jõudsingi lõpuks Kanadasse ja astusin Dalhousie ülikooli doktorantuuri ning asusin selle juurde kuuluvas Koerlaste ja Roomajate Käitumise ja Olfaktsiooni laboris tööle.“

Sihtasutus Archimedes koostöös Haridus- ja Teadusministeeriumiga annab välja Kristjan Jaagu stipendiume, et võimaldada võimekatel Eesti tudengitel välisülikoolides magistri- ja doktoriõpet läbida. Järgnevas loos tutvustame ühte stipendiaati, kes läbib hetkel doktorantuuri Kanadas.  

Istume Lauraga hubases kohvikus, rüüpame sooja jooki ning ajame juttu. Teemadena jooksevad läbi ärevushäired, kanepisõltlased, koerlased, laboritöö ning kodust kaugel elamine – lühidalt öeldes Laura igapäev. Välismaale õppima minekut planeeris Laura kaua ning tegi selle jaoks ka tohutult eeltööd, kirjutades teadusartikleid, esinedes konverentsidel ning pühendudes nii Norras, Ameerika Ühendriikides kui Saksamaal erialasele praktikale, mis tema jaoks tähendab metsikute loomadega töötamist ning nende sotsialiseerimist. “Suhtlesin ekspertidega üle maailma, külastasin eriilmelisi metsikute loomadega tegelevaid paiku ning tutvusin õppimis- ja teaduskeskkondadega erinevates riikides. Vahepeal uskusin juba, et olen oma õige koha Austrias leidnud, aga praktiline kogemus kohapeal osutas vastupidist,” räägib ta.

Koerad kui ravivahend

Täna on (zoo)semiootika taustaga Laura põhilisteks „kolleegideks“ 20 koera, kelle kognitiivseid võimeid ta uurib. Tegu on biomeditsiinikoertega, kes on treenitud abistama post-traumaatilise stressihäirega patsiente, kes on ühtlasi kanepisõltlased. Kiiroja labor uurib, kas ja kuidas suudavad koerad tuvastada inimeses ülivarajasi füsioloogilisi muutusi, mis eelnevad ärevushäiretele, konkreetsemalt kuivõrd nad on suutelised higi ja hingeõhu kaudu paanikahoogusid või kanepi võõrutusnähtusid varajases staadiumis ära tundma. Nende koerte ülesanne on juba enne ärevushoo tekkimist patsiendile märku anda, et ta muuga tegeleks. Näiteks toovad koerad inimesele oma kaelarihma, et patsient õue rahustavale jalutuskäigule viia. Koerad ei suuda küll inimest terveks ravida, aga leevendavad trauma nähtusi ning aitavad patsientidel paremini oma seisundiga toime tulla.

Lisaks ennetavale tegevusele suudavad koerad ka inimest mälupiltidest välja tõmmata või luupainajalikust unenäost äratada, rohtude võtmist meelde tuletada või sotsiaalset ärevust leevendada. Kiiroja sõnul on psühhiaatriliste abikoerte teemal vähe uuringuid tehtud, mistõttu on nende labori uurimus üsna ainulaadne. Pikemas perspektiivis plaanib ta uurida ka seda,  kuivõrd mängib abikoerte töös rolli koerlaste empaatiavõime ning kuidas see erineb tõugude võrdluses.

Detailsus kui ellujäämismehhanism

Koertega töötades saab Kiiroja palju toetuda senisele kogemusele huntidega. „Huntidega koos olles peab pidevalt tähelepanelik ja teadlik olema, lugema väga pisikesi käitumuslikke signaale, mõistmaks, kuidas nad ennast tunnevad, kas neil on ebamugav vms. See tuleb kindlasti koertega töötamisel kasuks. Kuigi sotsialiseeritud hundist koera ikkagi ei saa, nad on metsikud loomad ning tunnetus nendega töötamisel teine.“

Kiiroja selgitab, et huntide juuresolekul tuleb käituda paljuski instinktide vastaselt. Näiteks kui hunt peaks inimesele peale hüppama, ei tohi mingil juhul temast ära pöörata, vaid tuleb rahulikult seisma jääda. „Nüüdseks on käitumine juba lihasmälus, aga eks ma esialgu ikka reageerisin valesti.“ Laura peab väga oluliseks nii koerte kui huntide ning teiste loomadega suhtlemisel empaatiavõimet ja pisidetailide ning väiksemategi meeleolumuutuste märkamist. Tema sõnul on senisest praktikakogemusest abi ka inimestega suhtlemisel, keda on liigikaaslastena kergem lugeda kui tema huntidest sõpru.

Saadikud inimeste keskel

Loomaaiahuntide sotsialiseerimise vajadus tuleneb eelkõige loomade heaolust ning tagab selle, et hundil oleks tehislikus elukeskkonnas võimalikult mugav olla. Kiiroja sõnul on loomaaias elavad hundid reeglina sotsialiseerimata, kuna see protsess vajab väga palju spetsiifilisi teadmisi, aega ning oskuslikke inimesi. Suure geneetilise inimhirmuga huntidele tähendab see aga tohutut stressi ning pidevate põgenemiskatsete tõttu enesevigastamist. Samuti on sotsialiseerimata loomale raskem veterinaarabi osutada ning loomaaia külastajate eest hoiab selline hunt end peidus.

Kuigi metsloomade kõige õigem koht on kahtlemata looduses, näeb Kiiroja loomaaialoomades ka metsikule loodusele kasu.

“Sotsialiseeritud huntidega suhtlemisel saadud isiklik ja emotsionaalne kogemus kasvatab inimestes hoolivust looduse ja loomade vastu palju enam, kui pelgalt raamat või dokumentaalfilm. Seda aga vaid juhul, kui loomaaialoomal on adekvaatne heaolu. Stressi all kannatav või ennast sootuks varjav loom külastajale head emotsiooni ei jäta. Samuti oleme loomaaiahunte uurides saanud andmeid ja teadmisi, mis abistavad teadlasi metsikute huntide uurimisel.”

Kultuurišokiga harjunud

Laura on palju võõra keskkonnaga adapteeruma pidanud ning nüüdseks laseb ta ennast juba väga vähe kultuurikeskkonna muutusest häirida. Seoses spetsiifilise eriala ning praktika omandamisega on ta lühemaid perioode elanud juba Norras, Saksamaal, Prantsusmaal, Ameerika Ühendriikide erinevates osariikides ning nüüd Kanadas Nova Scotia provintsis. Välisriikides elamine on Laura sõnul teda kiirelt kohanema ja olukordi ning probleeme lahendama õpetanud; pidev suhtlus väga erinevate inimestega maailmavaadet laiendanud ning tolerantsust õpetanud. „Olen enda kohta palju õppinud – kodust ja mugavustsoonist väljudes saab iseennast täiesti teisest perspektiivist tundma õppida ning seeläbi isiksusena areneda.“

Kuigi infoajastul muutub kõik kauge üha lähemaks ning meie e-riigis on kõik justkui kodust lahkumata kättesaadav, siis usub Kiiroja sellesse, et üliõpilased võiksid saada ka väliskogemuse. Tema enda puhul oli juba eriala selline, mille puhul poleks saanud kodumaal doktoriõppesse astuda. Maailm globaliseerub üha enam ning rahvusvahelise kontakti saavutamine on näiliselt lihtne. Laura usub, et just selle esialgse lihtsuse tõttu eeldab sisukama kontakti või suhte loomine personaalsemat lähenemist.

„Ajal kui kõik on sotsiaalmeedia kaudu seotud, muutub päriskontakt väärtuslikumaks. Teadustöös on rahvusvaheline koostöö eriti oluline ning selleks on tunduvalt paremad võimalused, kui tunned inimesi isiklikult. Välismaal viibimine pole ainus võimalus, aga kindlasti on see kõige tõhusam.“ 

Kuigi praegune labor, elukoht ning ülikool Laurale väga meeldivad, on tal plaan siiski oma kogemus ja teadmised Eestisse tagasi tuua ning hakata nii kodustatud kui metsikute koerlaste kognitiivse käitumise, heaolu parendamise ja liigi säilitusega tegelema ka Eestis. Ta näeb selleks kodumaal suurt potentsiaali ning tegeleb juba täna rahvuslooma töögrupis huntidega seotud teavitustööga. „Minu jaoks on loodushoid väga oluline teema ning hundid on ökosüsteemis võtmetähtsusega liik. Teavitustöö aitab inimesi huntide osas harida ning seeläbi muinasjuttude ja õudusfilmide läbi ehitatud hirmu tolerantsema suhtumisega asendada. Eks hundid on pinnuks silmas näiteks lambakasvatajatele ja jahimeestele, aga ohtlikud nad inimestele ei ole.“

Sihtasutus Archimedes 18. jaan. 2019 Haridus ja teadus. Edasi.org, 9. veebruar. 2020.