Olemasolevate tõendite põhjal on mittesurmav kiskjate tõrje tõhusam kui surmavad vahendid

Mike Gaworecki, 8. september 2016. 

    • Surmavate kiskjate tõrjemeetodite hulka kuulub jahipidamine, noorte pesakondade hävitamine, mürgitamine, eluspüük ja sellele järgnev tapmine ning surmavate püüniste kasutamine..
    • Mittesurmavate meetodite hulka kuuluvad kariloomade valvamine, visuaalne peletusvahend, mida tuntakse ka kui fladry, lisaks muud tüüpi peletus- ja tõrjevahendid, piirded, söötmine, et kõrvale juhtida ning steriliseerimine.
    • Kuid uuringu autorite sõnul valitakse ja rakendatakse neid meetodeid sageli, võtmata kõigepealt arvesse eksperimentaalseid tõendeid nende meetodite tõhususe kohta röövloomadega seotud ohtude ohjeldamisel või ökoloogilise kahju vältimisel.

2014. aastal hävitas USA põllumajanduse eluslooduse teenuste ameti programm teadaolevalt 2,7 miljonit looma, sealhulgas 580 karu, 796 ilvest, 305 puumat, 61702 koiotti, 1186 rebast ja 322 hunti, maksumusega umbes 127 miljonit dollarit.

Eriti huntide tapmine on olnud USA-s pahameeletormi põhjustav küsimus, kus valitsus andis jahimeestele loa loomad maha lasta, et ohjata nende populatsiooni ja hoida neid põllumajandusloomi murdmast, ning see on kaasa toonud kriitilise tähelepanu meetoditele, mida USA valitsus kasutab kiskjate populatsioonide ohjamiseks.

Arutelu õhutab veelgi ajakirjas “Frontiers in Ecology and Environment” avaldatud uus uurimus, mis leiab, et on väga vähe tõendeid selliste surmavate meetodite tõhususe kohta, mida kasutatakse kiskjate ohjamiseks, kes murravad kariloomi. Tegelikult väidavad analüüsi läbi viinud teadlased olemasoleva kirjanduse ülevaate põhjal, et mittesurmavate meetodite tõhusus on tõestatud.

Kariloomade omanikud kasutavad traditsiooniliselt koduloomade looduslike röövloomade eest kaitsmiseks mitmesuguseid surmavaid ja mittesurmavaid meetodeid. Surmavate meetodite hulka kuulub jahipidamine, noorte pesakondade hävitamine, mürgitamine, eluspüük, millele järgneb tapmine, ja surmavate püüniste kasutamine. Mittesurmavad meetodid hõlmab kariloomade valvamist, mitmesuguseid peletus ja tõrjevahendeid, hoidmiskohti, söötmist, et kõrvale juhtida ja steriliseerimist.

Kuid uuringu autorite sõnul valitakse ja rakendatakse neid meetodeid sageli, võtmata kõigepealt arvesse eksperimentaalseid tõendeid nende meetodite tõhususe kohta röövloomadega seotud ohtude ohjeldamisel või ökoloogilise kahju vältimisel.

slika-1-pastriski-pes
Sloveenias Dinarici mägedes lambaid valvav koer. Foto autor: Miha Krofel.

Ilmselt on lihtne põhjus, miks teadusuuringuid enamasti eiratakse: autorite sõnul on kariloomade kao ärahoidmiseks ettenähtud röövloomade tõrjemeetodeid harva põhjalikult uuritud.

Et koguda infot tulevaste röövloomade alaste eeskirjade ja uuringute jaoks, hindasid autorid – teadlaste meeskond USA-st, Sloveeniast ja Lõuna-Aafrikast – süstemaatiliselt varasemaid uuringuid katsetest võidelda koerlastest, kaslastest ja ja karulastest karnivooride rünnakutega kariloomadele Põhja-Ameerikas ja Euroopas.

“Meie uurimistulemus käsitlevad kogutud teaduslike tõendite kvaliteeti ja teadlaste kohustust edastada oma järeldused laiemale üldsusele,” ütles Adrian Treves, Wisconsini ülikooli Nelsoni keskkonnauuringute instituudist, teatas Madison avalduses.

“Kuna röövloomad on üldsusele kuuluv vara, ei saa nende hävitamine toimuda ilma tõhususe tõenditeta ega ka vaid kitsa vähemuse, näiteks loomakasvatajate, erahuvides.”

Kontrollitud katsetest, mida Treves ja meeskond uurisid, kiputi mittesurmavate meetodite katsetele rakendama kõrgemaid tõendamise standardeid kui surmavate meetodite katsetele. Samamoodi leidis meeskond, et mittesurmavad meetodid olid kariloomade murdmise ennetamisel kiskjate poolt üldiselt tõhusamad kui surmavad meetodid. Vähemalt kahe surmava meetodi puhul – riiklik arvukuse piiramine ja  reguleeritud avalik jahipidamine – leiti, et mõnel juhul on kariloomade murdmine suurenenud, samas kui mitte ühelgi mittesurmaval meetodil ei leitud olevat sellist kahjulikku mõju.

“Surmavad meetodid tundusid loomakasvatajatele üldiselt riskantsemad, kuna arvukate testide tulemused näitasid vastupidist effekti,” ütles Miha Krofel Sloveenia Ljubljana ülikoolist.

“Mittesurmavad vahendid olid efektiivsemad kui surmavad vahendid, hoidmaks ära kariloomade murdmist karnivooride poolt. Kaks mittesurmava meetodit (nn fladry – teatud visuaalne heidutusvahend – ja kariloomi erinevat liiki kiskjate eest valvavad koerad) kasutasid kõrgeimat tõendusmaterjali standardit ilma erapoolikuseta ja on seetõttu praegusel hetkel kõige kindlamad vahendid kiskjate kontrollimiseks.”

Need leiud näivad olevat kooskõlas varasemate uuringutega, milles leiti, et valitsuse poolt sanktsioneeritud röövloomade tapmine – antud juhul huntide tapmine USA-s – on andnud tagasilöögi. „Kui valitsus tapab kaitsealust liiki, võib selle liigi indiviidi tajutav väärtus väheneda; seega võis huntide arvukuse piiramise liberaliseerimine saata negatiivse sõnumi huntide väärtuse või salaküttimise vastuvõetavuse kohta, ” leidis selle aasta alguses avaldatud uuring.

Töörühm soovitab uurimuses, parimate kättesaadavate teaduslike tõendite ülevaatamise järel, et kariloomade kadude ennetamise tõhusust saaks märkimisväärselt suurendada, kui mittesurmavaid meetodeid rakendataks regulaarsemalt ja otsustajad järgiksid lihtsat protsessi valimaks, millist meetodit kasutada:

Kui kaks või enam röövloomade tõrjeks ette nähtud sekkumist on seaduslikud, soovitame farmeritel, ärijuhtidel, poliitikakujundajatel ja kohtutel kõigepealt kaaluda funktsionaalset tõhusust (kas sekkumine hoiab ära inimhuvide ohustamist tulevikus?) ja tagajärje järeldamise tugevust. Kui kaks sekkumise kandidaati toimivad nende kriteeriumide alusel võrdselt, soovitame enne kiskjate ohjamise rakendamist kaaluda kahte täiendavat kriteeriumi: üldsuse nõusolek (kas sekkumist toetavad nii kaebuse esitajad kui ka üldsus?) ja ökoloogilised tagajärjed (kas sekkumine vähendab bioloogilist mitmekesisust või ökosüsteemi toimimist?).

Teadlased soovitavad ka eluslooduse majandate täiendõpet, et hoida neid kursis uusima teadusega, ning peatada need röövloomade tõrje programmid, millel tõhususe kohta puuduvad kindlad tõendeid, eriti kui kaasnevad seaduslikud, eetilised või ökoloogilised riskid.

“Tõendamiskohustus peaks olema kõige vajalikum sekkumistel, millel on kõige tõsisem negatiivne mõju bioloogilisele mitmekesisusele, inimestele ja kariloomadele,” märgib meeskond.

Teadlased ütlevad, et lõppkokkuvõttes peaks usaldusväärne eeskiri olema kooskõlas seaduse, teadusliku tõendusmaterjali ja ühiskonna eetikanormidega. Nagu nad uuringus märgivad, EL-i elupaikade direktiiv ja erinevad USA föderaalsed eeskirjad ja seadused, sealhulgas ohustatud liikide seadus, juba nõuavad tõenduspõhise otsustamist ja mõnel juhul isegi parimat olemasolevat teadust.

“Meie esitatud tõendite põhjal ja pidades silmas kõige laiemat avalikkuse huvi, peaks valitsuse esindajad ümber mõtestama kiskjate ohjamise ja hindama ümber surmavad meetodid, võttes arvesse, et olemas on tõhusamaid mittesurmavad meetodid, mis kaitsevad avalikku eluslooduse vara, “ ütles Treves. “Tõhusad mittesurmavad meetodid säilitavad avalikku vara, kaitstes samal ajal eraomandis kariloomi.”

Paw of dead gray wolf Canis lupus shot in Kocÿevska in Slovenia
Hundi (Canis lupus) käpp, kes lasti maha Sloveenias Kocevskas korraldatud huntide arvukuse piiramise programmi raames, mille oli eesmärk kariloomade rüüste vähendamine. Pärast 2011. aastal läbi viidud uuringut, mis näitas, et see programm ei vähendanud kariloomade kadu, reageeris Sloveenia valitsus ja lõpets huntide arvukuse piiramise kariloomade rüüste ära hoidmise eesmärgil. Foto autor: Miha Krofel.

VIITED

  • Chapron, G., & Treves, A. (2016, May). Blood does not buy goodwill: allowing culling increases poaching of a large carnivore. In Proc. R. Soc. B(Vol. 283, No. 1830, p. 20152939). The Royal Society. doi:10.1098/rspb.2015.2939
  • Chapron, G., ja Treves, A. (2016, mai). Veri ei osta head tahet: arvukuse piiramise lubamine suurendab suurte karnivooride salaküttimist. Proc. R. Soc. B(Vol. 283, No. 1830, p. 20152939). The Royal Society. doi:10.1098/rspb.2015.2939
  • Treves, A., Krofel, M., McManus, J. (2016). Kiskjate tõrje ei tohiks toimuda huupi. Frontiers in Ecology and the Environment.” doi/10.1002/fee.1312