Brandon Keim. Ajakiri “Anthropocene”, 18. detsember 2019
Rohkem ameeriklasi kui kunagi varem, arvab, et loomad jagavad inimestega põhilisi vaimseid omadusi ja näevad elusloodust osana meie suuremast kogukonnast, kuid eluslooduse majandamine seda muutust ei kajasta.
Alles mõni aasta tagasi oli antropomorfism – inimese vaimsete omaduste omistamine teistele loomadele – sünonüüm ebateaduslikule ja sentimentaalsele. Tänapäeval on antropomorfism tänu sotsiaalmeediale ja loomade intelligentsust käsitlevatele teaduslikele uurimistöödele ühtaegu nii levinud kui ka common sense.
Selle kultuurinihke mõju eluslooduse majandamisele on vältimatu. “Traditsioonilised väärtused, mis rõhutavad domineerimist eluslooduse üle, on asendumas mutualistlike väärtustega, mis hindavad elusloodust kaaslasena ühises sotsiaalses kogukonnas,” kirjutavad teadlased ajakirjas “Biological Conservation”. “Väärtuste muutudes muutuvad ka veendumused sellest, mis on õige ja vale ning milline on vastuvõetav või vastupidi, vastuvõetamatu eluslooduse kohtlemine.”
Teadlaste rühma juhtisid Michael Manfredo Colorado Riiklikust Ülikoolist ja Alia Dietsch Ohio Riiklikust Ülikoolist, kes on mõlemad loodusega seotud väärtustele spetsialiseerunud sotsiaalteadlased. Oma uues teadustöös uurivad nad antropomorfse trendi algust, mida on seostatud moderniseerumisega: inimeste jõukamaks, haritumaks ja linnastunumaks muutudes on nad pealtnäha eemaldunud eluviisidest, mis hõlmavad loomade praktilist allutamist. Selle asemel kogevad inimesed teisi olendeid läbi lemmikloomade, linnalooduse ja meedia, mis propageerivad liigiülest empaatiat.
Manfredo ja Dietschi meeskond analüüsis andmeid 43 949 USA täiskasvanu kohta, keda küsitleti Ameerika eluslooduse väärtuste uuringus. Uuringuga esitati küsimusi, mille eesmärk oli hinnata vastajate antropomorfismi taset. Näiteks küsiti, kas nad usuvad, et teistel loomadel on oma kavatsused, emotsioonid ja iseseisev mõistus. Samuti küsiti, kas nad nõustuvad väidetega nagu “inimesed peaksid kalade ja eluslooduse populatsioone haldama, et inimestele neist kasu oleks” ja “ma vaatan kõike elavat osana ühest suurest perest”, et näha kaldumist mutualismi või domineerimise suunas.
Ligi kaks kolmandikku vastanutest kaldusid antropomorfismi. Kõige antropomorfsemaks osariigiks osutus Hawaii 74,5 protsendi vastanutega, kuid isegi kõige väiksema skooriga Lõuna-Dakota osariigis nägid 54,5 protsenti vastanutest põhimõttelisi sarnasusi inimeste ja mitte-inimeste mõistuse vahel. Ootuspäraselt käisid antropomorfism ja mutualistlikud väärtushinnangud käsikäes.
Hoopis vähem ootuspäraselt olid sissetulek, haridustase ja linnastumine indiviidi tasandil antropomorfismiga vaid nõrgas korrelatsioonis. “Ilmselt on neil kvantitatiivsetel tunnustel üksi vähene otsene mõju sellele, kas inimene tegeleb antropomorfse mõtlemisega,” kirjutavad teadlased. End vaadeldes korrelatsioone osariigiti, mitte indiviidi tasandil (mitte kas üksikindiviid on jõukas ja kõrgelt haritud, vaid kas üldiselt need inimesed, kes elavad samas osariigis, on seda), oli moderniseerimise ja antropomorfismi korrelatsioon üsna tugev. Linnastumise efekt seevastu oli jätkuvalt nõrk.
See viitab huvitavale asjaolule: moderniseerimise mõju on “indiviidi tasandil väike ja mõjutab pigem inimrühmi tervikuna, eeldatavasti luues antropomorfsele mõtlemisele soodsama sotsiaalse konteksti”, kirjutab Manfredo ja Dietschi meeskond.
Uurimuse läbiviijad ei anna nendele trendidele hinnanguid. Pigem ütlevad nad, et “meie teooria on mõeldud kirjeldamaks, kuidas ühiskond on muutunud” ja nende muutuste mõju sellele, kuidas inimesed suhestuvad loodusega ja eriti eluslooduse majandamisega. Viimane hõlmab endas tihti tapmisega lõppevat lähenemist inimeste ja loomade vahelistele konfliktidele ning seab jahipidamise, püünisjahi ja kalapüügi kesksele kohale inimkonna suhetes metsloomadega. Inimesed, kellel on loomade suhtes kaastunne, ei nõustu tihti nende praktikatega, kuid neid võetakse riiklike keskkonnaagentuuride poolt harva kuulda.
“Eluslooduse majandamise elukutse juured on sügaval domineerimise ideoloogias”, kirjutab Manfredo ja Dietschi meeskond ja annab mõista, et selle elukutse edasi kestmiseks tuleb seda reformida. “Aja jooksul,” järeldavad nad, “avatud ühiskonnas tekivad ja jäävad kestma sellised institutsioonid, mis peegeldavad inimeste väärtushinnanguid ning nendega seotud eetikat ning kõlblust”.
Autorist: Brandon Keim on vabakutseline ajakirjanik, kes on spetsialiseerunud loomadele, loodusele ja teadusele. Hetkel kirjutab ta raamatut “Tutvu naabritega” (ingl. k “Meet the Neighbors”), mis räägib sellest, mida loomade isiksus tähendab meie suhetes loomade ja loodusega. Võtke temaga ühendust Twitteris, Instagramis ja Facebookis.