Eesti Jahimeeste Selts vahendas valeinfot, mida levitasid ka mitmed meediaväljaanded. Esimene valeinfo, et Rootsis on 460 hunti. Tegelikult on heal juhul 400, sest 6 karja kütiti talvel ära ja seda ei ole arvesse võetud. Rootsis hinnatakse arvukust perioodil 1. oktoober kuni 31. märts. Seega isegi kui 6 karja talvel maha lastakse ja nende jäljed loendatakse siis neid arvestusest maha ei võeta.
Samuti oli Eesti Jahimeeste Seltsi poolt levitatud infos vale, et avalik arvamus on hundi vastu. Tegelikult näitavad mitmed Rootsis tehtud 2021. ja 2018. aastal tehtud uuringud ja küsitlused, et ülekaalukalt inimesed toetavad hunti ja nende suhtumine neisse on positiivne.
Rootsis korrutatakse iga teadaolev pesakond numbriga 10. Eestis samuti, kuid tegemist ei ole usaldusväärse meetodiga, mille kohta on ka teaduslikult tasemel infot. Igal aastal tuleb hinnata uuesti igat olukorda ja reaalne piirkonna keskmine number võib muutuda. Näiteks võib selleks numbriks olla hoopis 7 või 5. Et täpsemalt teada, tuleks selleks läbi viia uuringuid, aga neid Eestis kahjuks ei tehta regulaarselt või üldse mitte. Ainuke info tuleb jahimeestelt, kes edastavad kogutud andmed Keskkonnaagentuuri. Ei mingeid teaduslikke seireid huvigrupi väliselt või DNA analüüse, kas kogutud väljaheidetelt või kütitud loomadelt. Eesti kopeerib Soome- Rootsi loendusmeetodeid, kuid jätab ära mitmed olulised nüansid, mida kirjeldasin. Soomes ja Rootsis kasutatakse DNA analüüse regulaarselt arvukuse määramisel. Seega on vale võrrelda Eesti süsteemi nendega.
Kui liik on ohustatud ehk ebasoodsas seisundis siis tuleb juhinduda ettevaatusprintsiibist, mida nõuab ka loodusdirektiiv.
Minu mitme aasta praktika hundipesakondi jälgides näitab, et pesakonnad on tihti vaid 3-5 liikmelised ja üksikuid hunte väga ka ei liigu. Eestis on karjad nii väikesed, et huntidest on defitsiit. Hundikarja tugevuse määrab nende arv. Koos on nad tugevamad, kuid loomulikult kõik kokku ei sobi. Propageeritud on väidet, et hundid paljunevad hästi ja juurdekasv on hea. Jah, õige, aga rääkimata jäetakse, et pooled kui mitte kõik hundikutsikad ei ela isegi aastaseks.
Rootsis on hundid väga hästi geneetiliselt uuritud ja on tulnud välja, et enamus hunte on omavahel sugulased ning kui pikaajaliselt arvukus kasvama ei hakka ohustab neid välja suremine geenirikete tõttu.
Eestis ei ole antud uuringuid piisavalt tehtud ja me ei tea, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding, hübrisisatsioon koertega jne. Inbriidingust Skandinaavia näitel kirjutasin SIIN.
Eestis ei ole ka tehtud hundile elujõulisuse uuringut, mis oleks üldse kõige alus, kui me räägime, kas Eesti hundil läheb hästi või halvasti.
Küsisin just hiljuti ühel kohtumisel Rootsi Stockholmi Ülikooli zooloogia professorilt Linda Laikrelt, kas Eesti hunte võib ohustada inbriiding kui meil jahisurve on viimased 10 aastat olnud 25-50% populatsioonist. Vastus oli, et see pole välistatud ja oht on olemas.
Miks üldse EJS levitab infot Rootsi hundijahi kohta paar päev enne kui Eestis algab hundijaht ametlikult. Küsitav on ka Keskkonnaameti poolt anda käskkiri välja päev enne jahti, muutes edasikaebamise mõttetuks. Ajaga, kui asju kohtus lahendatakse on juba hundid maha lastud.
Eestis on hunt ohustatud liik, veelgi arusaadavamalt öeldes punases nimekirjas IUCNi kriteeriumite järgi, kuid vaatamata sellele kavatseb riik küttida 90 hunti 280st (suusõnaline hinnang, mingeid tugevaid teaduslikke tõendeid pole ja kasutatud 10-ga korrutamist, mis ei ole samuti läbipaistev). Võrdluseks, et karusid on jahimeestelt saadud info põhjal ligi 800 ja neid kütiti ligi 90 (11,25%). Hunte kütitakse ilmselt veel rohkemgi, sest hiljem antakse ka teine osa lubadest.
Ehk kokkuvõtvalt üle Euroopa seadused kaitsevad hunte, samuti teadusuuringud näitavad nende kaitsmisvajadust, kahjustusi on võimalik vältida, kui vaid tahta (uuringud kinnitavad ja näiteid on palju). Avalik arvamus on suurkiskjaid soosiv.
Hundi hirmujutte külvab ja levitab üks huvigrupp ja nende huvi on hunte küttida. Selleks kasutatakse meediat väga hästi. Näiteks kihas septembris Leedu meedia, sest hunt oli inimest rünnanud. Hiljem, aga selgus, et tegemist oli koeraga. Kahju hundile ja mainele, aga on juba tehtud ja inimesi hirmule aetud. Ka Eestis väidetavalt mingid karuründe uudistest kumav välja, et neid jutte levitavad jahimeeste elukaaslased või tuttavad, tihti on allikad ka anonüümsed. Lambakasvatajad on ise ka jahimehed ja mitmel näitel tundub, et neid kahjustusi ongi vaja, et õigustada jahti.
Uuringud näitavad, et jaht pigem tekitab nuhtlusisendeid. Loodusdirektiiv ütleb ka, et isegi kui liik teeb kahjustusi, peab enne küttima asumist täielikult kindlaks tehtud, et liigi seisund ei muutu ebasoodsaks või halvemaks. Jaht pole mingi meede kariloomade kahjustuste ärahoidmiseks. Praegune praktika võrdub olukorraga, et pole hunti, siis pole probleemi. Kui kariloomi ei kaitsta siis probleem ei kao ära. Lastakse maha, aga mõne aja pärast tulevad uued hundid. Jällegi lastakse need ka maha. Naiivne on väita, et hundid on liiga julged. Inimene on tänapäeval igal pool. Pole huntidel kohta, kus nad saaksid ilma inimtegevuseta olla. Jaht tekitab nuhtlusisendeid ja katkiseid hundiperesid. Täna on hundikutsikad 7-kuused ja riigi jaoks juba nuhtlused. Eesti kütitud huntide keskmine eluiga on 1,9 aastat. Hundid võivad elada kuni 14 aastaseks. Ehk me kütime peamiselt neid laps hunte, kes pole oma musta nina otsa peal veel isegi lumehelvest tundnud.
Üks vähemuse olev huvigrupp suudab mõjutada poliitikuid ja ametnikke. Pannes neid tegema otsuseid, mis on seadusevastased. Nii Eestis, Rootsis, Soomes, Norras on hundid kohtus.
Tundub, et tänapäeval tehakse looduskaitseseadusi enese rahustuseks, näitamaks, et me ikka hoolime ja hoiame loodust. Reaalsuses pigem neist vaadatakse mööda ja tehakse teaduse nime all kavasid, mis peaksid hunte kaitsma, kuid tegelikult õigustavad nende küttimist.
Eleri Lopp-Valdma
MTÜ Eesti suurkiskjad juhatuse liige