Hirvede asustustiheduse ja nendega seotud konfliktide vahel ei ole mingisugust seost.
The Humane Society of the United States saab kõnesid inimestelt üle kogu riigi, kes on marus selle pärast, et nende kogukonnas võidakse hakata hirvesid tapma.
Hirvede tapmine võib hõlmata ebahumaanseid meetodeid, mille tagajärjeks võivad olla orvuks jäänud vasikad ning see ei saavuta tavaliselt soovitud majandamise tulemusi.
Sageli on nende samade eesmärkide täitmisel rohkem kasu laialdasematest mittesurmavatest meetoditest, õpetades seejuures inimesi hirvedega koos eksisteerima.
Paljud on väitnud, et vibujaht on jahispordi humaansem liik, sest jahimees ja jahitav on siis justkui võrdsemad. FATE on seda küsimust hoolikalt uurinud ja jõudnud järeldusele, et faktid räägivad hoopis midagi muud – vibujaht on ebahumaanne ja raiskav.
Üks variant jahinoolest
Haavatud loomade kaotamine on vältimatu. Uuringud näitavad, et iga vibuküti poolt tapetud hirve kohta haavati, kuid ei saadud kätte, vähemalt üht või enamat hirve, võrreldes tulirelvale, mille puhul ei saadud kätte vaid üht 14st. Keskmiselt vibujahil haavamise määr on 54%; ühe tapmise kohta keskmiselt 14 lasku. Minnesota loodusvarade osakonna andmetel tapsid vibukütid 2002. aastal 14744 hirve. Neist hirvedest 2528 olid vasikad. Kõik need loomad kannatasid pikka aega, enne kui varisesid kokku ja surid.
Vibujaht on äärmiselt nõudlik ja täpsust nõudev spordiala. Jahimees peab olema hirvele umbes 27 meetri läheduses, märkamatult vibu pinguldama ja noole valla päästma ning tabama looma elutähtsaid organeid. 32 meetri kaugusel võib pelgalt 2 meetrine eksimus vahemiku hindamisel põhjustada möödalasu hirve suurusest sihtmärgist. Vibulaskmise ebatäpsuse peamine tegur on vikerkaare sarnane trajektoor. Nooled lendavad laiali ja tabavad hirve ükskõik kuhu. Kuhu lask tabab, on tegelikkuses juhuslik. Kõige osavamad vibukütid haavavad rohkem hirvi kui algajad. Paremad laskurid tabavad tihemini, andes neile rohkem võimalust haavata.
Kehvalt tabatud hirved reeglina kaovad. Tavaliselt loomad hüppavad, kuuldes noole lendu laskmist – nad liiguvad refleksiivselt mingi vahemaa, enne kui nool nendeni jõuab. 14 kuni 18 meetriliselt distantsilt suudavad loomad noolt täielikult vältida, mis tähendab, et nad võivad noolt ka osaliselt vältida, mis viib lasuni, mis haavab.
Vibukütid väidavad, et jahinoole ots on tõhus tapmisvahend, põhjustades looma verest tühjaks jooksmise tabamise hetkel. Et loom verejooksu sureks, peab tema vere hüübimissüsteem olema ülekoormatud, mida juhtub harva. Süsteemi üle koormamiseks peab nooleots tungima südamesse või poolitama mõnda olulist veresoont, vastasel korral loom ei sure verejooksu, tänu vere hüübimissüsteemile.
“Põnev Warhead algab algab luud purustava Tri-Cut otsaga … mis lõhub liha ja luu eest ära, nii et kolm kirurginoana teravat roostevaba tera saavad avada suurema, surmavama läbipääsu.” (tootja kataloogist)
Vibukütid väidavad, et jahinoole otsad tekitavad puhtaid haavu, mis paranevad kiiresti. Tegelikkuses, enamus vigastatud loomadest oma haavadest ei taastu, saades hoopis peritoniidi või septilise infektsiooni. Lihtne tõde on, et infektsioonide peamine põhjus on tänapäevased mitme teraga jahinoole otsad, mis tekitavad räpaseid haavu. Kui nooled tungivad looma kehasse, lõikavad nad hulgaliselt karvu, mis jäävad nooleotsa piludesse ja viiakse seejärel haava kanalisse. Hüübimine ja kuivanud verega koos karvad sulgevad haava välise ava. Bakterid lõigatud karvadelt hakkavad haava kanalis paljunema, mis põhjustab looma jaoks järelejätmatut agooniat ja äärmiselt valulikku surma üks kuni kaks nädalat hiljem.
FATE, Friends of Animals and Their Environment (Loomade ja Keskkonna Sõbrad) P.O. Box 27327, Golden Valley, MN 55427-0327
Surmavate kiskjate tõrjemeetodite hulka kuulub jahipidamine, noorte pesakondade hävitamine, mürgitamine, eluspüük ja sellele järgnev tapmine ning surmavate püüniste kasutamine..
Mittesurmavate meetodite hulka kuuluvad kariloomade valvamine, visuaalne peletusvahend, mida tuntakse ka kui fladry, lisaks muud tüüpi peletus- ja tõrjevahendid, piirded, söötmine, et kõrvale juhtida ning steriliseerimine.
Kuid uuringu autorite sõnul valitakse ja rakendatakse neid meetodeid sageli, võtmata kõigepealt arvesse eksperimentaalseid tõendeid nende meetodite tõhususe kohta röövloomadega seotud ohtude ohjeldamisel või ökoloogilise kahju vältimisel.
“Mul on oskused, et minna ja peatada nende loomade tapmine.”
Damien Mander on Rahvusvahelise Salaküttimise Vastase Fondi asutaja (IAPF: International Anti-Poaching Foundation).
Endine eriteenistuse snaiper ja jahimees avaldas, miks ta lõpetas loomade tapmise ja alustas nende kaitsmist, inspireerivas Miljoni Dollari Vegan (MDV: Million Dollar Vegan) videos.
Karjavalvekoer lambakarjas tööl Raplamaal. Foto: Uno Treier
Loomakasvatajate teadlikkuse tõusu ja ennetusmeetmete laialdasema kasutuselevõtu tulemusel on hundi ja ilvese tekitatud kahjud viimastel aastatel olnud tagasihoidlikus langustrendis. Keskkonnaamet hüvitab suurkiskjate 2019. aastal tekitatud kahjud kokku enam kui 240 tuhande euro ulatuses.
Ma ütlen inimestele, “Te ei mõista enne, kui olete loonud seose”
Chris hakkas jäneste küttimise asemel neid kallistama. Foto: Chris.
Endine jahimees ja põllumees, kes laskis oma esimese looma 7-aastaselt, avaldas põhjuse, miks temast sai vegan, liigutavas Million Dollar Vegan videos.
29. veebruaril lõppes järjekordne “jahihooaeg” huntidele ning peab kurbusega tõdema, et jahimehed tapsid ära 64 hunti. Keskkonnaamet igatses küll näha veel rohkem, kuid õnneks lumepuudus takistas huntida tapmist natukenegi.
Kuigi seadus lubab hunti küttida vaid jahiaasta lõpuni, mis on erinevatel andmetel kas 28. veebruar (jahieeskiri) või veebruari viimane päev (jahiseadus), andis Keskkonnaamet välja veel lisaks kaheksa eriluba, mis kehtivad märtsi lõpuni.
Eesti meedias ilmub järjepanu artikleid, mis kütavad hundivastast hüsteeriat. Ilmekaks näiteks on lemmikloomarubriigis ilmunud muinasjutt, kus hundid tulid suisa puukuuri lammutama – ja otse loomulikult on ära mainitud ka keegi jahimees, kelle arvates on “hundikari väga agressiivne”.
Vastukaaluks ilmub aga ka tasakaalukaid, rahulikke ja rohkem reaalsusega haakuvaid tekste:
Suvel sündinud kutsikad on juba sügiseks täiskasvanu mõõtu, kuid kindlasti pole selle ajaga nad võimelised juhirolli võtma. Seega kui noortelt huntidelt juhid ära võtta jäävad noored omapead ja sealt ka need “lollused”, kui minnakse inimeselt võtma. Hunt viimasel võimalusel läheb inimeselt saaki võtma. Ja kui läheb siis inimene on pahane ja nõuab , et hundid ära kütitaks. Tihti inimene ei mõista, et on ise oma liigse loodusesse sekkumisega loodussüsteeme muutnud ja ajab iseenda saba taga.
Muide millegipärast on kõige rohkem probleeme huntidega seal, kus neid kõige aktiivsemalt kütitakse. Kui laseksime hundil olla hunt siis kaoksid paljud hundi tekitatud “probleemid”.
