Jahipidamisele pole ühtegi õigustust! There is no justification for hunting!
Keskkonnaamet teatas 23. märtsil, et kinnitas hanede ja laglede kaitse ja ohjamise tegevuskava, mis muuhulgas võimaldab valgepõsk-lagle ja suur-laukhane kevadist heidutusjahti. Eesti Ornitoloogiaühing on nördinud, et ekspertide ettepanekut heidutusjahti mitte rakendada pole arvesse võetud.
Loe edasi “Kevadine heidutusjaht seab ohtu nii ohustatud kui tavalised põllulinnud”
Nendes ohjamisalades, kus on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem hundijahi lube antud, on ka kõige suurem kariloomade murdmiste arv. Mille alusel saab väita, et letaalsed viisid vähendavad rünnakuid kariloomadele? Eestis olemasoleva info põhjal võib järeldada, et huntide küttimine ei vähenda probleeme, kirjutab Eleri Lopp-Valdma.
Loe edasi “Eleri Lopp-Valdma: hunte ei ole vaja nii palju küttida”Eksperdid ütlevad, et uuesti kasutusele võetud vanad tehnikad ja uued tehnoloogiad võivad kiskjate rünnakute ohjeldamisel olla püssikuulidest paremad.
Hunti peetakse ohuks meie loomakasvatusele, kuid meie hirm võib olla väär. Võib-olla on kiskjaid vaja looduse tasakaalu taastamiseks.
Autor: Cal Flyn
Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjon hääletas 29. oktoobril 2020, et pliimoon keelatakse märgaladel jahti pidades, mis on esimeseks sammuks kogu EL-i hõlmava keelu suunas.
Hinnanguliselt satub üle Euroopa igal aastal loodusesse umbes 21 000–27 000 tonni pliid, kui pliimoona tükid satuvad märgalade vette ja pinnasesse.
Loe edasi “Euroopa Parlamendi keskkonnakomisjon hääletas pliimoona keelustamise poolt”
Lõviekspert ja looduskaitsja Gareth Patterson võtab teema sihikule.
Minu jaoks – ja paljude nende inimeste jaoks, kes minuga ühendust võtavad, et oma toetust pakkuda – ei erine eneserahuldamise eesmärgil süütute loomade tapmine eneserahuldamise eesmärgil süütute inimeste tapmisest. Siit järeldub, et trofeejahti – metsloomade korduvat tapmist – tuleks kindlasti näha sarimõrvana. Ja samas moraalses valguses hakkab minu arvates inimkonna mõtlemine sellisele moraalitasemele lähenema.
Kuidas on trofeejahi ja sarimõrvad võrreldavad?
Loe edasi “Trofeejaht: kas üks sarimõrva vorme?”
Milline inimene küll naudib teiselt elusolendilt elu võtmist? See võib esmapilgul tunduda ebatõenäoline, kuid kas mitte seesama nihkes psühholoogia, mis üht inimest kannustab lõvi vigastama, jälitama ja 40 agoonias piineldud tundi hiljem surnuks tulistama, võib samuti üht inimest kannustada majasse sisse murdma ja seal olevaid inimesi noaga pussitama? Sellised tapjad peidavad end otse meie silme all. Nad on ametnikud sõjaväes ja skaudijuhid. Günekoloogid ja hambaarstid.
Sarimõrvad ja trofeejaht on hirmutavalt sarnased. Nagu eluslooduse uurija ja autor Gareth Patterson* välja toob, sukelduvad mõlemat liiki tapjad tihti vägivaldsetesse fantaasiatesse. Jahindusajakirjad on loodud jahimeeste erutamiseks ja need aitavad õhutada vägivaldseid fantaasiaid saagi jälitamisest ja tapmisest. Need ajakirjad on täis pilte jahimeestest, kes tapetud loomade kohal võidukalt seisavad, mis on ilmselge sõnum: tapke midagi – või täpsemalt, keegi – ja ka teie võite end vägevalt tunda.
2017. aastal ütles veterinaararst Madis Leivits, et “Aastas jõuavad umbes 15 merikotkast minuni. Neist üle poolte on haiguse või surma põhjuseks pliimürgitus. 15 lindu ei ole tegelikult mingi suur number, aga me peame arvestama, et tegemist on mingi protsendiga, mida me suudame juhuslikult leida ehk jäämäe tipuga.” Et merikotkas mürgitusse sureks, piisab vaid paari liivatera suurusest pliifragmendist, mis jahimeeste poolt metsa jäetud loomajäänustes. Võrdluseks võib tuua, et jahimehed ja kalamehed jätavad Eesti loodusesse igal aastal tuhandeid kilogramme pliid. Kuigi 2019. aasta Eesti Jahimeeste Selts õpetab jahimehi end esitlema kui looduskaitsjaid: “Jaht on looduskaitse. Jahimees on looduse praktiline kaitsja. /../ Jaht on väikese ökoloogilise jalajäljega, kasutades taastuvat ressurssi. See on sisuliselt nagu looduses kasvatatud viljade koristus.” – on tegelikult just Eesti jahimehed ning kalamehed need, kes loodust pliiga reostavad.
Hirvede asustustiheduse ja nendega seotud konfliktide vahel ei ole mingisugust seost.
The Humane Society of the United States saab kõnesid inimestelt üle kogu riigi, kes on marus selle pärast, et nende kogukonnas võidakse hakata hirvesid tapma.
Hirvede tapmine võib hõlmata ebahumaanseid meetodeid, mille tagajärjeks võivad olla orvuks jäänud vasikad ning see ei saavuta tavaliselt soovitud majandamise tulemusi.
Sageli on nende samade eesmärkide täitmisel rohkem kasu laialdasematest mittesurmavatest meetoditest, õpetades seejuures inimesi hirvedega koos eksisteerima.
Loe edasi “Miks hirvede tapmine ei lahenda hirvedega seotud konflikte”
Paljud on väitnud, et vibujaht on jahispordi humaansem liik, sest jahimees ja jahitav on siis justkui võrdsemad. FATE on seda küsimust hoolikalt uurinud ja jõudnud järeldusele, et faktid räägivad hoopis midagi muud – vibujaht on ebahumaanne ja raiskav.
Haavatud loomade kaotamine on vältimatu. Uuringud näitavad, et iga vibuküti poolt tapetud hirve kohta haavati, kuid ei saadud kätte, vähemalt üht või enamat hirve, võrreldes tulirelvale, mille puhul ei saadud kätte vaid üht 14st. Keskmiselt vibujahil haavamise määr on 54%; ühe tapmise kohta keskmiselt 14 lasku. Minnesota loodusvarade osakonna andmetel tapsid vibukütid 2002. aastal 14744 hirve. Neist hirvedest 2528 olid vasikad. Kõik need loomad kannatasid pikka aega, enne kui varisesid kokku ja surid.
Vibujaht on äärmiselt nõudlik ja täpsust nõudev spordiala. Jahimees peab olema hirvele umbes 27 meetri läheduses, märkamatult vibu pinguldama ja noole valla päästma ning tabama looma elutähtsaid organeid. 32 meetri kaugusel võib pelgalt 2 meetrine eksimus vahemiku hindamisel põhjustada möödalasu hirve suurusest sihtmärgist. Vibulaskmise ebatäpsuse peamine tegur on vikerkaare sarnane trajektoor. Nooled lendavad laiali ja tabavad hirve ükskõik kuhu. Kuhu lask tabab, on tegelikkuses juhuslik. Kõige osavamad vibukütid haavavad rohkem hirvi kui algajad. Paremad laskurid tabavad tihemini, andes neile rohkem võimalust haavata.
Kehvalt tabatud hirved reeglina kaovad. Tavaliselt loomad hüppavad, kuuldes noole lendu laskmist – nad liiguvad refleksiivselt mingi vahemaa, enne kui nool nendeni jõuab. 14 kuni 18 meetriliselt distantsilt suudavad loomad noolt täielikult vältida, mis tähendab, et nad võivad noolt ka osaliselt vältida, mis viib lasuni, mis haavab.
Vibukütid väidavad, et jahinoole ots on tõhus tapmisvahend, põhjustades looma verest tühjaks jooksmise tabamise hetkel. Et loom verejooksu sureks, peab tema vere hüübimissüsteem olema ülekoormatud, mida juhtub harva. Süsteemi üle koormamiseks peab nooleots tungima südamesse või poolitama mõnda olulist veresoont, vastasel korral loom ei sure verejooksu, tänu vere hüübimissüsteemile.
Vibukütid väidavad, et jahinoole otsad tekitavad puhtaid haavu, mis paranevad kiiresti. Tegelikkuses, enamus vigastatud loomadest oma haavadest ei taastu, saades hoopis peritoniidi või septilise infektsiooni. Lihtne tõde on, et infektsioonide peamine põhjus on tänapäevased mitme teraga jahinoole otsad, mis tekitavad räpaseid haavu. Kui nooled tungivad looma kehasse, lõikavad nad hulgaliselt karvu, mis jäävad nooleotsa piludesse ja viiakse seejärel haava kanalisse. Hüübimine ja kuivanud verega koos karvad sulgevad haava välise ava. Bakterid lõigatud karvadelt hakkavad haava kanalis paljunema, mis põhjustab looma jaoks järelejätmatut agooniat ja äärmiselt valulikku surma üks kuni kaks nädalat hiljem.
FATE, Friends of Animals and Their Environment (Loomade ja Keskkonna Sõbrad) P.O. Box 27327, Golden Valley, MN 55427-0327
Allikas: http://animalrightscoalition.com/doc/bowhunting_factsheet.pdf