Trofeejaht: psühhopaatide ajaviide

Ingrid Newkirk, organisatsiooni People for the Ethical Treatment of Animals (PETA) kaasasutaja ja president.

Milline inimene küll naudib teiselt elusolendilt elu võtmist? See võib esmapilgul tunduda ebatõenäoline, kuid kas mitte seesama nihkes psühholoogia, mis üht inimest kannustab lõvi vigastama, jälitama ja 40 agoonias piineldud tundi hiljem surnuks tulistama, võib samuti üht inimest kannustada majasse sisse murdma ja seal olevaid inimesi noaga pussitama? Sellised tapjad peidavad end otse meie silme all. Nad on ametnikud sõjaväes ja skaudijuhid. Günekoloogid ja hambaarstid

Sarimõrvad ja trofeejaht on hirmutavalt sarnased. Nagu eluslooduse uurija ja autor Gareth Patterson* välja toob, sukelduvad mõlemat liiki tapjad tihti vägivaldsetesse fantaasiatesse. Jahindusajakirjad on loodud jahimeeste erutamiseks ja need aitavad õhutada vägivaldseid fantaasiaid saagi jälitamisest ja tapmisest. Need ajakirjad on täis pilte jahimeestest, kes tapetud loomade kohal võidukalt seisavad, mis on ilmselge sõnum: tapke midagi – või täpsemalt, keegi – ja ka teie võite end vägevalt tunda. 

Sarnaselt ammutavad sarimõrvarid tihti inspiratsiooni bondage pornograafiast. Dennis Raderi kinnisideeks olid pildid naiste üle domineerivatest meestest ning ta kasutas neid, õhutamaks oma fantaasiaid naiste sidumisest ja tapmisest. Sama on olnud ka teiste tapjatega, näiteks Ted Bundyga. 

Patterson märgib, et mõlemat tüüpi tapjad naudivad tapmise planeerimist ja ootusärevuse kasvu, oma potentsiaalseid ohvreid varitsedes, isegi rohkem kui tapmist ennast. Ja mitu korda olete kuulnud jahimeest ütlemas: “See on rohkem jahi enda pärast, mitte tapmise pärast”? Nad kirjeldavad detailselt oma armastust looduses viibimise vastu, oma esimest kohtumist plaanitud saagiga, selle jälitamist, nurka ajamist ja allutamist. Võib-olla on nad, nagu ka paljud sarimõrvarid, tegelikult sõltuvuses adrenaliinilaksust, mille nad saavad oma ohvrite saatust kontrollides.

FBI ühe esimese kriminaalprofileerija, John Douglase sõnul võtavad sarimõrvarid oma ohvritelt suveniire, et oma vägivaldseid fantaasiaid pikendada. Mõni võtab ehteid või juukselokke, teised aga fotosid või kehaosi. Trofeekütid näitavad uhkusega oma ohvritelt äralõigatud loomapäid seintel ja jagavad sotsiaalmeedias pilte, kus nad laipade kõrval irvitavad. Nagu sarimõrvarid, on ka trofeekütid sunnitud tõestama oma staatust selle inimesena, kellel on võim elu ja surma üle. Jahilkäikude vahepeal väärtustavad mõlemad oma suveniire kui viisi meenutada seda võimu, mis neil kunagi teise elusolendi üle oli.

Kumbki tapja tüüp ei ilmuta tapmisel kahetsust, vaid pigem vabandab oma käitumist kui mingisugust ebamäärase vaimse vajaduse täitmist. Ohvrite valimisel kirjeldavad mõned jahimehed „värinat“, mida nad tunnevad, kui nad näevad „õiget“ looma. Neile meeldib seda tõlgendada kui looduse viisi öelda neile, et nad peaksid just selle konkreetse elusolendi tapma.

Mõned sarimõrvarid usuvad ka, et mingi kõrgem jõud juhendab neid konkreetset inimest tapma. Kannibal Richard Chase katsus võõraste majade ukselinke. Kui ta leidis lukustatud ukse, võttis ta seda märgina, et ta pole teretulnud ja jättis inimese rahule. Lukustamata uks oli aga kutse – ta oli “määratud” sees olevat inimest tapma.

Mõned loomakütid “arenevadki” edasi inimesi tapma. Robert Hanson – innukas jahimees, kelle elutuba oli täis seintele kinnitatud loomapäid ja keda kajastati riiklikus jahindusajakirjas – viis röövitud naised lennukiga Alaska loodusesse, kus neile peale vabaks laskmist jahti pidas. Miks ta seda tegi? Sest muude liikide kui inimene küttimine polnud enam piisavalt põnev.

“[Inimeste tapmine] on nii lõbus,” ütles Sodiaagimõrvar (Zodiac Killer) ühes oma kirjas. “See on isegi parem kui metsloomade tapmine, sest inimene on kõige ohtlikum loom.”

Mõlemat tüüpi tapjad suudaksid oma fantaasiad vaid fantaasiaks jätta. Trofeekütid võiksid pigem pildistada, kui võimsate ambudega tappa. Kuid mõlemad otsustavad – entusiastlikult – võtta elu, et täita oma isekaid ihasid. Nad kavandavad oma tapatalguid hoolikalt ja siis tapavad ja üha tapavad uuesti, ilma et mingit lõppu oleks näha.

On aeg nimetada trofeejahti sellena, mis see on: psühhopaatide ajaviide. 

*Gareth Patterson, kes on tuntud oma tööst Aafrika lõvidega, on keskkonnakaitsja, sõltumatu metsloomade uurija, avalik esineja ja autor, kes on Aafrika eluslooduse tõhustatud kaitse nimel töötanud rohkem kui 25 aastat. Tema vastilmunud raamat on autobiograafia, pealkirjaga “Minu lõvi sõda”.

Allikas: Huffpost. The Pastime of Psychopaths (03.09.2015)