Jahipidamisele pole ühtegi õigustust! There is no justification for hunting!
Jahikoerte Hispaaniast Hiiumaale vedaja on rikkunud seadusega kehtestatud loomade veo reegleid, tuvastas põllumajandus- ja toiduamet (PTA). Koerad ise on terved ja nende dokumendid korras.
Loe edasi “PTA: Hispaaniast Eestisse jahikoeri vedanu rikkus loomade veo reegleid”Eesti Ornitoloogiaühingu pressiteade
Eesti Ornitoloogiaühing vaidlustas Keskkonnaameti 26. märtsi korralduse, mis võimaldas viies Eesti maakonnas põldudel küttida suur-laukhanesid ja valgepõsk-laglesid. Tallinna Halduskohus andis ühingule esialgse õiguskaitse kuni 14. aprillini, mis tähendab hanejahi peatamist ja millest kõik põllupidajad peavad kinni pidama.
Loe edasi “Tallinna Halduskohus peatas kevadist hanejahti lubava Keskkonnaameti korralduse kehtivuse”
Nendes ohjamisalades, kus on viimase viie aasta jooksul kõige rohkem hundijahi lube antud, on ka kõige suurem kariloomade murdmiste arv. Mille alusel saab väita, et letaalsed viisid vähendavad rünnakuid kariloomadele? Eestis olemasoleva info põhjal võib järeldada, et huntide küttimine ei vähenda probleeme, kirjutab Eleri Lopp-Valdma.
Loe edasi “Eleri Lopp-Valdma: hunte ei ole vaja nii palju küttida”Eksperdid ütlevad, et uuesti kasutusele võetud vanad tehnikad ja uued tehnoloogiad võivad kiskjate rünnakute ohjeldamisel olla püssikuulidest paremad.
Hunti peetakse ohuks meie loomakasvatusele, kuid meie hirm võib olla väär. Võib-olla on kiskjaid vaja looduse tasakaalu taastamiseks.
Autor: Cal Flyn
Lõviekspert ja looduskaitsja Gareth Patterson võtab teema sihikule.
Minu jaoks – ja paljude nende inimeste jaoks, kes minuga ühendust võtavad, et oma toetust pakkuda – ei erine eneserahuldamise eesmärgil süütute loomade tapmine eneserahuldamise eesmärgil süütute inimeste tapmisest. Siit järeldub, et trofeejahti – metsloomade korduvat tapmist – tuleks kindlasti näha sarimõrvana. Ja samas moraalses valguses hakkab minu arvates inimkonna mõtlemine sellisele moraalitasemele lähenema.
Kuidas on trofeejahi ja sarimõrvad võrreldavad?
Loe edasi “Trofeejaht: kas üks sarimõrva vorme?”
Milline inimene küll naudib teiselt elusolendilt elu võtmist? See võib esmapilgul tunduda ebatõenäoline, kuid kas mitte seesama nihkes psühholoogia, mis üht inimest kannustab lõvi vigastama, jälitama ja 40 agoonias piineldud tundi hiljem surnuks tulistama, võib samuti üht inimest kannustada majasse sisse murdma ja seal olevaid inimesi noaga pussitama? Sellised tapjad peidavad end otse meie silme all. Nad on ametnikud sõjaväes ja skaudijuhid. Günekoloogid ja hambaarstid.
Sarimõrvad ja trofeejaht on hirmutavalt sarnased. Nagu eluslooduse uurija ja autor Gareth Patterson* välja toob, sukelduvad mõlemat liiki tapjad tihti vägivaldsetesse fantaasiatesse. Jahindusajakirjad on loodud jahimeeste erutamiseks ja need aitavad õhutada vägivaldseid fantaasiaid saagi jälitamisest ja tapmisest. Need ajakirjad on täis pilte jahimeestest, kes tapetud loomade kohal võidukalt seisavad, mis on ilmselge sõnum: tapke midagi – või täpsemalt, keegi – ja ka teie võite end vägevalt tunda.
2017. aastal ütles veterinaararst Madis Leivits, et “Aastas jõuavad umbes 15 merikotkast minuni. Neist üle poolte on haiguse või surma põhjuseks pliimürgitus. 15 lindu ei ole tegelikult mingi suur number, aga me peame arvestama, et tegemist on mingi protsendiga, mida me suudame juhuslikult leida ehk jäämäe tipuga.” Et merikotkas mürgitusse sureks, piisab vaid paari liivatera suurusest pliifragmendist, mis jahimeeste poolt metsa jäetud loomajäänustes. Võrdluseks võib tuua, et jahimehed ja kalamehed jätavad Eesti loodusesse igal aastal tuhandeid kilogramme pliid. Kuigi 2019. aasta Eesti Jahimeeste Selts õpetab jahimehi end esitlema kui looduskaitsjaid: “Jaht on looduskaitse. Jahimees on looduse praktiline kaitsja. /../ Jaht on väikese ökoloogilise jalajäljega, kasutades taastuvat ressurssi. See on sisuliselt nagu looduses kasvatatud viljade koristus.” – on tegelikult just Eesti jahimehed ning kalamehed need, kes loodust pliiga reostavad.
Meedias ilmub pidevalt artikleid, kus õhutatakse hundivastast hüsteeriat. Vahelduseks üks pisut neutraalsema tooniga artikkel Looduskalendrist.
Loe edasi “Võsavillemid ja lambad: 6 küsimust Eesti lambakasvatajatelt”
Leili Mihkelson, erametsaomanik. Maaleht, 16. detsember 2019
Tahaksin loota, et ka pildil olev põdramullikas elas jahiaja üle. Kui ma temaga noorendiku serval viimati kokku sain, siis nosis loom seal rohtu ja tundus, et inimest eriti ei kartnudki. Võimalik, et sel loomal polnud kokkupuudet jahimeestega olnud ega olnud ka ajujahi kogemust, seepärast jäigi ta mind kui pealtnäha ohutut olendit uudistama.